Et millega mina tegelen? Reedel käisin BodyPumpis ning laupäeval tegid Kiera ja Steve ettepaneku ühiseks mänguõhtuks. Võib olla ka mõned dringid juurde. Tundub hea plaan. Otsustasime Margusega osaleda. Kõik need eelloetletud tegevused toimuvad mõistagi siinsamas meie elutoas. Online. Videosilla vahendusel. Parima kujutlusvõime abil. Washingtoni osariigi kuberner Jay Inslee andis eelmise nädala lõpus uue korralduse, kus siinne "Stay Home, Stay Healthy" liikumispiirang pikeneb 4nda maini. Vähemalt.

Hakkasin viimase nädalavahetuse hakul jälle kirjutama. Püüan siis mingisuguse hetkeseisu kokku võtta. Praegu kahetsen, et ei hakanud seda koroona ajastu juttu ja emotsioone varem üles tähendama, aga ega poleks ka ju arvanud, et maailm kinni pannakse. Iga päev tundus, et ok see on juba piisavalt halb ja raju, et nüüd on see lagi käes, aga tuleb välja, et alati saab veel rajumini. No ja siis hakkasid Eestist täpselt samad arengud paistma ja mõningase ajalise vahega oleme neid asju kaks korda saanud läbi/kaasa elada.

Siinne osariigi ametlik "Püsi kodus" korraldus hakkas kehtima 23.märtsil ja see tähendab seda, et inimestel on avalikku kohta asja ainult poeskäikudeks, arstivisiidiks, tööle minekuks, seda siis KUI sinu töö on hädavajalike valdkondade nimistus. Või siis eksisteerib mõni muu väga väga mõjuv põhjus, miks sa pead kuhugi liikuma. Lubatud on ka jalutamine ja (individuaal)sportimine. Seda juhul, kui suudad järgida kahe meetri distantsi reeglit. Restoranid on kinni, kohvikud on kinni, spordiklubid, juuksurid, jne jne - kinni.
Kuigi õues tohib füüsilise ning vaimse vormi säilitamiseks liikuda, on pargid ja mänguväljakud samuti suletud. Lindid ümber, sildid ees. Vältimaks kogunemisi. Seda kõike ei soovitud üldsegi mitte nii kaugele viia, ent märsti keskel olid soojad ja ilusad ilmad ning kõik need inimesed, kes olid kodukontorites juba näod kahvatuks istunud, kulgesid kambakesi mererandadesse ja parkidesse ning toona veel rangelt soovituslikud sotsiaalse distantseerumise nõuded nagu enam ei eksisteerinudki. Kui ühel puhkepäeva hommikul kutsuti inimesi mitte minema ilusate vaadetega matkaradadele, siis õhtuks oli meedia pilte täis, kuidas massid kogunesid kivinukkidele just neid vaadeid nautima.

Väljavõte ühelt kohalikult saidilt. 

Samal ajal tuli uusi koroonlasi muudkui juurde. Härra kuberner proovis veekord rääkida, ent ilm oli järkuvalt imeline ning kõik need kogunemised jätkusid. Siis talle aitas. Nüüd, kus liikumiskeeld on ametlik, on tänavad tühjad. Õnneks on ilmad ka suts jahedamad kehvemad olnud vahepeal. Liikumiskeelu rikkumiste kohta pidavat ikka teateid tulema, et mõningad mitte hädavajalikud ärid ei taha veel tegevust peatada ja nähtud on pisemaid kogunemisi. Võimukandjad proovivad esialgu hoiatustega hakkama saada, aga kui see ei aita siis on õigus rikkujaid ka trahvida.

Kui USAs koroona levima hakkas, sai Kirkland kohe riigiüleselt kuulsaks, sest siin oli esimene epitsenter. Kõikidest nendest Ameerikamaa nurkadest, siis meie Kirkland, kus COVID-19 otsustas vohama hakata. Veebruari keskpaigaks oli koroona ühte siinsesse eakate hooldusasutuse sisse löönud ning sealt tulid ka kohe ka surmajuhtumid. Ligikaudu pooled tollasest kogusurmade statistikast. 37 hoolealust. Sealt hakkas asi lumepallina rulluma. Kogunemiste nõuded inimeste arvule muutusid pea iga päevaga väiksemaks: 250-le, siis 100-le, 50-le. Kui esimesed õpilased nakatusid, hakkasid koolid vaikselt sulguma, kuni ametliku otsuseni, mil kõik koolid kinni pandi. Hetkeks on selge, et koolid jäävad suletuks terve akadeemilise aasta lõpuni.
Trump, kes alguses asja tõsiselt ei tundunud võtvat lajatas lõpuks märtsi esimeses pooles reisipiirangud Euroopa riikidest ning sellele järgnesid keelud peagi ka UK-le ja Iirimaale. Valge Maja pressikad muutusid argipäevaseks nähtuseks. Trump'i sõnavõtud on olnud Trumpile omased. Elavad ja elevust tekitavad. Kord oli see Hiina viirus (nii ta seda viirust paljude rassismivastaste meelehärmiks nimetas) tema sõnul vaat et juba eos võidetud, kord oli olukord tõsine ja pidime valmistuma halvimaks.
Muuseas. Ülalmainitud hooldekodule on tänaseks määratud trahv 611 000 dollarit. Palju tegematajätmisi ja juhtimisvigu maksab siis sellise summa. Inimelud ilmselgelt sinna sisse ei mahu.

Samal ajal õppisid inimesed korralikult käsi pesema. Või noh, desifitseerima. Avastasin, et siinsed elanikud on siiski rohkem desifitseerivate vahendite kui seebi usku. Igasugused kätepesu geelid, lapid ja pihustid olid silmapilkselt poest kadunud, samal ajal kui seep riiulis igavles. Ka Amazonis ei leidunud neid vahendeid enam. Televiisoris räägiti, kuidas õigesti desifitseerida. Aga meil oli ainult seepi....Seebi kohta tegelikult öeldi juba siis, et see on käte puhastuses tõhusaim ning tundub, et siiamaani peab see paika. Hetkel meil taaskord ei ole midagi desifitseerivat. Ainult tavapärased kodupuhastusvahendud ja seesama seep. Desifitseerimisvahendite saamiseks peab taktikaliselt oma tellimused ja poeskäigud sättima. Tegeleme.

WC paber on olnud huvitav nähtus. Paanika alguses oli see kohe otsas. Ühel hetkel, kui otsustasin Amazonist tavapärast varude täiendamise tellimust uuendada, selgus, et ka seal pole enam tavapärast brändi saadaval. Teisi brände ka ei olnud. Üsna haruldane olukord, kui trükid kõikvõimsa Amazon.com lehel otsingusse "toilet paper" ja saad ainult 1 tulemuse: Santa Claus Bath Toilet Roll paper, 0.01 senti.13ndal märtsil kui tellida, saad vahemikus 10.aprill-1.mai kätte.

Ma olin valmis ühel hommikul isegi varem tõusma, et minna esimeste seas poodi, et 1 tavaline pakk kätte saada. Õnneks asi nii kaugele ei jõundud, sest Margusel õnnestus lennult täpselt üks pakk kuskilt uuenenud Amazoni varudest virtuaalsesse ostukorvi leida. Kodus oli jälle rahu.

Poes oli alguses üldse huvitav vaadata, et mis siis see kõige popim kaup lisaks wc paberitele ja desifitseerimistarvetele on. Pudelivesi näiteks. Ei tea miks. Kraanid ju töötavad. Purgioad. Täielik defitisiit. Pasta. Hakkliha. Järgmine nädal oli taco letis tühjus. Ju valiti kõigepealt Itaalia toidud, siis Mehhiko jne. Samas taimse liha lett oli lookas. Tänaseks on õnneks see paanikalaine rahunenud. Kogujad on asjad ära kogunud ja nüüd käib suhteliselt normaalne tarbimine (peale desovahendite defitsiidi).

Poed pole muidugi enam endised. Maas on mummud, mis reguleerivad kassajärjekordi, 2 meetriste vahedega seismist. Kassapidajad on klaaside taga ja mitte ehk enam nii jutukad. Ostukärusid desifitseeritakse enne iga kasutust ning inimesed reeglina riiulite vahel jälgivad, et nad teisele liiga lähedale ei satuks. Mõned kannavad kindaid ja maske. Ja poed ise muidugi pingutavad üsna palju, et klientidel oleks hea ja turvaline. Teatud päevadel nädalas on hommikused ostlemistunnid mõeldud ainult riskigruppidele nagu eakad ja rasedad. Olen kuulnud ka seda,et teatud kauplused lasevad inimesi sisse paarikaupa. Plaanis on luua online järjekorrad, et asjatut kogunemist vältida. Need online järjekorrad tegelikult seni on restoranidemaailmas päris hästi toiminud. Usun, et see on mõistlik plaan.

Maskidega on nii ja naa. Siis kui ostupaanika algas, kutsuti terveid inimesi mitte maske kandma ja ostma, sest need muutusid kohe defkaks kaubaks ja jätsid paljude eluvaldkondade spetsialistid, kellele mask on eluliselt vajalik, ilma vahenditeta. Samas eksisteerib koolkond, kes ütleb, et kõik inimesed peaksid maski kandma. Nende arvates on just see nakatunute kõverjoone tõhusaim allatooja. Nüüd õmblevad kõik maske. Endale, haiglatele, sõpradele. Kohalik terviseameti koduleht soovitab avalikes kohtades kanda riidest näokatteid (sealhulgas sallid, kodustest vahenditest kokku klopsitud maskid jne) ning jätta N95 meditsiinitöötajatele ja muule eesliinile, kes rohkem vatti saab. Lisaks ütleb terviseamet, et kuigi tavaline puuvillane ei ole võrreldav meditsiinilise maskiga, siis näo katmine kindlasti maandab riski, kui minna teiste inimeste sekka. Näiteks poodi. Eile otsisin ise ka kodus olemasolevad materjalid välja ja asusin nõela ja niidiga esimese prototüübi kallale. Margus ohverdas oma 100% puuvillase töösärgi. Leidsin kummide tarbeks lennureisidelt kogunenud silmaklappide kummid, mis peaks maski kinnitustene asja ära ajama. Vaatame kuidas selle projektiga läheb.
Samal ajal on internet täis loomingulisemaid näokatmise lahendusi. Tasub ainult Bored Panda avada ja juba on lõbus.
Kuigi Hiina on taas jalule saamas, ei ole olukord ehk kohe nii kiiresti paranenud (paraneb vaikselt), mistõttu kohalikud ettevõtted on hakanud ise juurutama nõuetele vastavate maskide tootmist. Mõtlemise koht tuleviku vaates, et kas kohalik tootmine siiski teatud valdkondades ka kriisiväliselt alles jätta.

Kohalikud alkoholitootjad valmistavad nüüd desifitseerimisvahendeid ja müüvad ning annetavad neid esmajärgus eesliini töötajaile, et sarikogujad ei saaks neid ära koguda.

Kogujatest rääkides. Kuulsin lugu ühest kogujast, kes nii väga ei olnudki koguja vaid kokkuostja ja edasmüüja, kes üsna ostupaanika alguses 12 000 dollarit taskurahas teenis. Ostis hulgipoest odavalt ja müüs internetis ainult natukene kallimalt. Ise veel kiitis, et ta aitab inimesi, et nad ei peaks poodi minema nakatuma. Koroonapaanika alguses aktiveerusid alatumad isendid ka ja mõned hädavajalikud tooted tegid kohati kümnekordse hinnatõusu. Õnneks hakkas Amazon neid üsna kiirelt eemaldama.

Numbritest. 4nda aprilli seisuga on meie osariigis, kus elab 7.5 miljonit elanikku, on teostatud testide arv 91 375. Testitud inimestest 8,6% on nakatunud. Kinnitatud nakatunuid numbriliselt 7984 ning surmasid 338. Meie maakond King County, moodustab eeltoodud numbritest sellised kogused: 3158 nakatunut ja 208 surma. Ma terve USA numbreid ausalt öeldes ei olegi jõudnud enam nii pingsalt jälgida. Nüüd kus me oleme mõnda aega koduspüsimise reeglit järginud, võiks varsti näha niiöelda nakatumiskurvi peatumist, aga seda juletakse prognoosida alles aprilli keskpaigaks, kuhu ennustatakse nakatumisarvude kõrghetke. Eks näis. Tänaseks on USA epitsentriks saanud idarannik eesotsas New York'iga. Testimisega ei ole kõik hirmus hästi. Masstestimisi väga ei tehta. Testimise protsessi on algusest peale nimetatud läbikukkumiseks. Küll aga töötatakse aktiivselt vaktsiini kallal. Meil siinsamas lähedal panustavad inimesed sellesse. Bill Gates oma fondiga on toetamas seda ning esimesed vaktsiinikatsetused on käimas. Ka Eesti Ekspress kajastas lugu siinsest Microsofti töötajast, kes enda peal vaktsiini lubab testida.

Igapäevaseid osariigi numbreid aitab väga hästi jälgida Seattle Times. Pistan siia ühe nende graafiku ka.

Seattletimes.com

Mis veel. Ettevalmistused hullemaks käivad. Eriteenistus on sisehallidesse ja jalgpalliväljakuile üles seadnud ajutised haiglad ja ruumid, milled mõned on ainult koroona haigetele ja garantiinis olijatele ning mõned vastupidiselt nö. koroonavabad ravikohad tavapatsientidele. Minu jaoks on nende saalipalatite nägemine juba piisavalt motiveeriv rahuliku südamega kodus redutamise reegleid täitma ja mitte ilmaaegu välja minema.

Kuna siin on väga palju kodutuid siis nende päästmiseks on ka meetmed rakendatud. Kodutud majutatakse tühjadesse hotellidesse.

Ports kinnipeetuid plaanitakse ennetähtaegselt vabastada, kes ei ole ohuks ühiskonnale ning kuuluvad nakatumise riskigruppi.

Relvade müük on kasvanud. Märtsis, kui viiruse levik kasvas, kasvas hüppeliselt ka relvade ostmine. Viimati oli taoline nõudlus relvade järele aastal 2013. Meie osariigis ei ole relvapoed hädavajalike äride listis ja see on tekitanud paksu verd. Inimesed ütlevad, et oma vara kaitsmine on põhiseaduslik õigus ja selleks on vaja relvi.

Kanepitooteid müüvad ettevõtted on samas hädavajalike teenuste listis.Siin Washingtoni osariigis on kanep legaalne.

Väljavõte New York Times'ist.

Samal ajal tuleb uusi uudiseid lollidemaalt. Üks kõrvalmaakonna laulukoor arvas märtsis, kui räägiti, et grupiüritused tuleb lõpetada, et neil on okei siiski 60 pealiste proovidega jätkata. Et desifitseerivad tublilt ja hoiavad distantsi. Tänaseks on 45 haiged ja kaks surnud.

Eks iga eelmainitud teema kohta saaks eraldi pika jutu kirjutada ja ilmselt ma hakkangi neid asju siin teemati kajastama. Majandus, töötus ja abipakett - seda isegi ei hakka praegu siin lahkama, aga üldine seis siis selline siinmail. Meie uus normaalsus. Paljuski Eestiga sarnane kulgemine olnud. Leia 10 erinevust.

Meie argipäev on siis selline, et Margus teeb alates märtsi algusest kodust tööd. Mina sain oma juba suhteliselt isolatsioonis olevat stuudiot kasutada veidi kauem, aga jäin ka peale asjade ägenemist siiski koju, kuigi stuudiomaja otseselt kinni ei pandud. Ehk siis minul on põhjalikumat isolatsiooni olnud kuskil 2 ja pool nädalat, Margusel 1 kuu. Viimati olime oma siinse tavapärase sõpradepundiga näost näkku koos sõbrapäeval. Hetkel käib suhtlus ainult ühises Watsappi chatis.
Hetkel tundub, et enam-vähem konditsioonis on see kodusolemise vaimsus. Kodus on lihtsalt see probleem, et unustad ennast askeldama ja siis askeldad ja pärast hakkad seda askeldamist nagu vaikselt vihkama ja siis mõtled, et miks ma pean nii palju askeldama kogu aeg. Proovin nüüd vähem askeldada. Teen näo, et mind ei ole kodus või midagi.
Päev algab ja lõpeb koroonauudistega, kõigepealt kohalikud ja siis Eesti omad ja suhtlus kodustega. Hindan siinseid kohalikke (osariik ja maakond) uudistekanaleid suhteliselt heaks. Olgugi, et kuluaarides spekuleeritakse igasugu propaganda kanaldamisest,rahva lollitamisest ja valeuudistest, siis niipalju, kui neid oma kanaleid vaatan, tundub info edastamine suhteliselt kvaliteetne, operatiivne ja asjakohane. Juba mõnda aega on meie lemmik uudistekanal toimimas niimoodi, enamik ekraaninägudest paikneb igaüks oma kodustuudios ja siis nii ongi, kes räägib ilmas, kes liiklusest ja kes ümberringi toimuvast. I ntervjuud tehakse valdavalt üle videosilla.

Kui hommikune koroonakriisi infovoog on sisse imetud, siis igaüks siin leibkonnas suundub oma "nurka" oma asju tegema. Margusel on oma computerland, kus ta toimetab päevatööd ja mina kolisin stuudiost pisemate töödega kodusesse loomenurka, kus mõnda aega täitsa saab teha. Osutusin valituks kahele juulis ja augustis toimuvale kohalikule suuremale kunstiüritusele. Siin nad nimetavad neid ArtFair'ideks. Hetkel on lahtine, kas need toimuvad, aga igal juhul ma hetkel veel valmistun ja teen oma töid. Ideid on rohkem kui käed jaksavad, niiet tegevusetuse üle ma kindlasti ei kurda.

Ja lõpuks ometi on kirjutamise vaim peal. Mul on tegelikult ports põnevaid kohti avastatud, mis tuleb memuaarideks vormistada. See oli veel siis, kui maailm avatud oli.

Poeskäigud oleme saanud nüüd 1 kord nädalas regulaarsuse peale. Kaubandusse suundumine on nagu omaette sündmus ja rituaal. Mis pole sugugi halb. Enne koroonat oli poes käimine tükk maad kaootilisem. Esiteks planeerime paremini ette. Alati (ma kordan alati) on koostatud nimekiri, mis ei unune kapi peale vaid reaalselt jõuab poodi kaasa ka. Vähem poeskäike tähendab vähem impulssoste, mis on ka positiivne. Oma kodumarketisse minnes algab poodi sisenemine käte desifitseerimisega, siis järgneb distantseeruv shoppamine. Poest väljudes käte desifitseerimine. Kodus esimese asjana kätepesu. Päris seebiga loomulikult! Seejärel asjade lahtipakkimine, pakendite äraviskamine, puuviljade ja juurikate pesu. Pindade puhastus ja kätepesu. Päris mikroteaduseks me seda kõike ei aja, aga niipalju kui saab teha - teeme. Ja siis jälle nädal kodus.

Restoranid on küll suletud, kuid ettetellitud toidule saab järele minna või saab toidu ka koju tellida. Paljud söögikohad on oma teenindamismudeli kiirelt ümberehitanud nii, et mingit kohapeal arveldamist ei toimu ja reklaamideski rõhutatakse võimalikult puutevaba kogemust. Me ei telli küll ülitihti toitu koju, kuid hetkel proovime oma lemmikkohti veidi siiski toetada, et nad ka peale kriisi alles oleks. Tellisime eile Uber Eatsi kaudu pitsat. Töötas kiirelt ja kenasti. Ja kontaktivabalt. Ühel hetkel olid pitsakarbid lihtsalt ukse taga, ilma et me oleks kulleritki näinud, veel vähem teda tänada saanud.

Igakuised restodeidid on asendunud koduse miljööga. Juuksed korda, kleit selga ja olemas.

Portsud on mõnikord ameerikalikult suured 🤪

Kohvipoed ja käsitööõllekojad müüvad samuti ukselt kaasa. Meie põhilise kergliiklustee kõrval asub Chainline Brewery, kus jooksjad, ratturid, jalkapõnnide vanemad peale sporti/mängu tavaliselt kogunesid. Et kohalikke väikeseid ettevõtteid tuleb aidata elus püsida ning et Chainline teeb imehead IPAt, tegin ka mina oma ühe tavapärase terviseringi lõpus nende uksele väikese toetuskülastuse. Loomulikult teistega distantsi hoides.

Palju tarbimist ongi liikunud mõistagi internetti, aga et sealne nõudlus on nii suur ja kogu selle online tarbimise võimaldamine eeldab samuti ennastohveradavat tööjõudu, siis on tarneajad mittehädavajalikele toodetele tavalisest palju pikemad. Niimoodi siis istud kodus ja ootad oma wc paberit :)

Õnneks saab õue liigutama. Minu jaoks pole selles valdkonnas õnneks suuri muudatusi tulnud koroona ajal. Tundub, et ma oli suhteliselt antisotsiaalne juba enne kriisi. Käisin varemgi omaette väljas terviseringe tegemas ja käin ka praegu. Vaatasin just, et olen oma viimase jooksutossuga augusti lõpust tänaseni 700km täis saanud. Kodune LesMills varustus ja online trennid on mul ka vanast ajast olemas, et saan minna elutuppa BodyPumpi või BodyFlow'sse. Combatisse ei saa - all on naabrid....

Õues kergliiklusteel erilist laiutamist enam ei toimu aga uusi sörkijaid on rohkem. Mahume ära ilusti. Teeme siin nalja, et kui keegi on keset teed, siis tuleb köhatada....Tavaliselt kui õnne on olnud, siis ma olen saanud mõnda kohevat koera ka kõrva tagant sügada. Sellel on ka nüüd kriips peal.

Aiandus kuulub samuti kriisiajal lubatud tegevuste alla. Proovisin sellega ka tegeleda.Viskasime igihalja jõulukuuse lõpuks rõdult välja ja asendasime selle lilleampliga. Koroonaaja lilleamplid on põhjamaiselt minimalistlikud:

Viimaseid päevi saab ka valgepeakotkaid vaadelda. Kohe lähevad puud lehte ja siis nad enam väga siiapoole ei paista. Tegelen nende passimisega siiakolimisest saati. Üle tee suure puu otsas patrullivad Paavo ja Magda ning aeg ajalt on nende kaks teismelist poega ka platsis. Nad on oma oksale hästi truud ning vahepeal saab actionit ka:

Magda on kinni püüdnud opossumi

Hommikuti on mul nüüd ärkamisega tõsiseid probleeme, sest tänavad on nii vaiksed ja peale uusi liikumisreegleid pandi meil siin lähedal uue eakatekodu ehitus ka pausile. Tavapärane kella 7ne saritoksimine on asendunud mõnusa vaikusega.

Niiet on ka positiivseid mõjusid, kui sissemagamist selleks saab pidada. Ja niimoodi siis vähemalt 4nda maini. Mul on 5ndal mail sünnipäev, päris tore kingitus, kui tõesti nii läheb. KUIGI. Oleme siin juba stsenaariume mõelnud, et kuidas see normaalsusesse naasmine üldse juhtuma hakkab. Ma prognoosin, et ettevaatlikult. Ja mis see normaalsus enam ongi.

Muuseas laupäevane mänguõhtu läks väga lõbusalt. Kuuese seltskonnaga kolmest eri paigast videosilla vahendusel Jackbox.TV mänge mängida oli täitsa timm. Kokteili pakuti ka.