Täna on olnud väga ülev päev, seetõttu saab see ka kirja pandud.

Päev algas nagu tavaliselt (viimased paar päeva). Kell 7 äratus, hommikusöök, Margus tööle ja vaikselt päevale vastu. Ma ei ole tegelikult üldse hommikuinimene, aga kui ma suudan varakult ärgata, siis mulle meeldib varahommiku hõng ja teadmine, et nii suur osa päevast on alles ees. Nii ka siin.
8.46 olin ma juba väljas, teel poodlema (loe: sostsialiseerumist harjutama). Ma olen tegelikult valdavalt antisotsiaalne inimene. Ülemäärane suhtlemine isiklikest asjadest ei ole mulle loomuomane ning mul võtab aega, et tunnetada, kas inimene on minu inimene või mitte. Ma ei tee seda meelega, aga nii on. Lubasin endale, et kui lähen siin Ameerikamaal poodlema, siis suhtlen teenindajatega alati vähemalt üks lause rohkem, kui ma päriselt oma mugavustsoonis tahaksin. Nendega on seda kõike hea harjutada. Olen siin märganud, kuidas võhivõõrad inimesed müüjatega oma väga isiklikest asjadest pläravad ning minu jaoks on see väga harjumatu. Samas on teenindajate osavõtlikus ja viisakus nii meeldiv, et see kohati tõstab isegi tuju. Nagu Margus ütleb: "Isegi teades, et see huvi sinu vastu on feik, on see üllatavalt tujutõstev, et sa soovid ise ka selline positiivne olla." Niisiis lähen poodi kampsunit ja kingi ostma. Seda varahommikul, kus pood on just alles avatud ja rahvast veel ei ole. Teenindajal on silmi ainult Sinule :)
Sukeldun viisakuste maailma:
Nemad: "Tere, kuidas läheb?"
Mina: "Tere, suurepäraselt, otsin kingi, midagi toredat." (Tavapärase "Hästi, tänan." asemel.
Ühes kohas, teises kohas - minu laused muutuvad aina pikemaks ja lubavamaks: "Ooo, millised suurepärased toonid! Ma olen nii õnnelik, et teil ka euroopa numbrid väljas on. Teate, ma kannan liiga palju musta." 😁 Ja nii edasi, kuni meeste habemeajamispoeni välja, kus müüjaga räägime after-shave teemadel. Ma olen sellest nii väsinud ent kahtlemata rõõmus.
Tegelikult pole üldse poodlemine tänase päeva tähtsaim osa. Meil on Margusega kohalike juhilubade tarvis teooriaeksam vaja läbida. Ja kohalik niininetatud isikukood ära taodelda. Viimasega läheb lihtsalt - meie konsultant Carol-Anni eestvedamisel vajalikud paberid ettenäidatud ja olulistele turvaküsimustele vastatud, jõuame niikaugele, et isikukaardid lubatakse uuel nädalal posti panna.
Edasi autokooli. 911 Driving School. Olles pool nädalat äppi teel harjutusi teinud, on päris valus kuulda, et eksam toimub paberil. Ühelt paberilt loed küsimuse ja teisele paberile värvid vastuse. Kõik õiged vastused tuleb arusaadavalt mummuks joonistada. Risti tõmbamine ega muu ebamäärane ei sobi. Mõlemad ohkame kordamööda testi tehes, sest hirmus palju on selliseid küsimusi, mida ei oska pakkudagi ning mida kodus harjutades ei esinenud: milline vanusegrupp toodab kõige rohkem liiklusõnnetusi, kui kiiresti imbub alkohol seedimissüsteemi ning mis veel... Sõiduoskust käsitlevad küsimused vastan kindlameelselt ära, kuid kõik statistiline on nagu tume maa. 40-st küsimusest tuleb õigesti vastata 32 küsimust. 8 viga on lubatud ent tol hetkel tundub isegi selle püüdmine kahtlane. Õnneks on lubatud eksamit teha 3 korda järjest ent mõte neid mummusid uuesti paberile manada pole ka väga ahvatlev. Kuulen, kuidas Margus lõpetab ning leti tagant kostab:" Two mistakes." Ta sai läbi! Liigun kahtlevalt samas suunas ja annan oma töö ära. Pagan - ma ju tean liiklust, miks see nüüd peab nii minema!
Daam leti tagant asetab minu mummudele omakorda ühe teise tühjade mummudega raami ning võrdleb tulemust. Vaatan Margusele ja Carol-Annile otsa ja raputan pead. Kujutlen, kuidas ta ulatab mulle uue testilehe, uueks testiks ehk uueks põrumiseks.
Daam: "You have passed."
Mina: "Whaaaaat?"
6 viga, aga tehtud! Hiljem arutame Margusega, et nii palju nõmedaid küsimusi oli, kuigi ise oleme hullult rahul, et läbi saime. Carol-Ann on sealjuures nagu uhke ema, kes on õnnelik oma laste saavutuste üle. Järgmine samm on sõidueksam. Lepin enne siiski kokku tavalise sõidutunni, et tutvuda Ameerika argisõidu eripäradega. Teisipäeval. Elame näeme.
Tegelikult pole testi läbimine ainus päeva pidulik osa. Läheme peale seda hoopis oma pulmakuupäeva tähistama. Pulmakuupäev tähendab seda, et iga kuu 15ndal käime me mõnes toredas söögikohas tähistamas. Pulma aastapäev ise on 15.ndal novembril, kuid meile meeldib kuu kaupa sedasama toredust tähistada mõnes uues restoranis. Sedapuhku siis esimest korda Ameerikamaal.
Söögikohaks on Seastar Restaurant and Raw Bar. Toit on imehea, värske merekraam ning suurepärane teenindus. Isegi, kui see on feik, siis teenindaja on ääretult osavõtlik selle osas, miks ja mida me tähistame. Esimese asjana kiidab mu uusi kingi, mille ma raske sotsiliseerumisvaevaga kätte sain. Sellesama sotsialiseerumisharjutuse raames pole ma kade ka restorani teenindajaga kõike jagama, mis tänasel päeval juhtunud on.
Magustoidu toob ta seejärel koos põleva küünlaga ning on ise sama õnnelik kui meie. Õnnitleb kõige puhul: nädal Ameerikas, test sooritatud, pulmakuupäev ja mis veel. Ülev!

f04c0e83-e4ff-40c2-a792-67cbd81c8b1f

Õhtul koju jõudes pole sotsialiseerumisharjutused veel lõppenud. Võtan julguse kokku ja kirjutan Marguse õhutuse saatel Facebookis sellele USA bändile, kes oktoobris Rock Cafes Future Islandit soojendasid ja kelledega me hiljem soravalt jutule saime.
Zack Mexico on nende nimi. Nad ise tookord õhutasid omakorda, et "Jaaa - andke endast märku." Uurin, kuidas eurotuur läks ning millal Seattle'i kandis kontsert on ning et me nüüd jõudsime. Saamegi jutule ja kõik on rõõmsad. ja muidugi oli Tallinna kontsert nende lemmik. Isegi kui see on feik small-talk, siis ma olen ikkagi ääretul rõõmus. Ma võtan päöeva kokku ja usun, et tänaseks on piisavalt saavutatud :)

97eaa50a-071e-48b8-ac1f-1faa38c18d40

Tavaline argipäev Ameerikamaal. Ärge muretsege - iga päeva kohta ma nii detailselt kirjutama ei hakka. Täna lihtsalt oli kuidagi ülev olemine.

Tervisi.