Iga kord, kui meil on plaanis kuhugi sõita siis ma alati hõiskan, kuidas autotripid on mu lemmikud! Me pole nüüd talvel mõnda aega kusagile sõitnud ja kohe on hinges tühi koht ka.  Küll aga mul on kirjutamata mõned sügisesed väljasõidud. Niiet katan selle tühimiku mälestustega 😀

Käisime novembris Bellinghamis. See oli kahtlemata väga märgiline sõit, sest plaanis oli vääriliselt ka pulmaastapäeva tähistada. Bellingham oli juba mõnda aega meie listis ka. Asub ta ranniku serval üsna Kanada piiri lähedal. Bellinghami peetakse nendesamade rannikualade tõttu ka atrakstiivseks sihtkohaks. Lubatakse ilusat loodust, rohkelt väliseid aktiviteedivõimalusi, ajaloolist hõngu ning hunnituid vaateid.

Mööda kiirteed saab sinna pooleteise tunniga.  Startisime suhteliselt tööpäeva lõpus, seega tuli kasutada kiiremat teekonda. Tagasituleku otsustasime jätta rannikuserva avastamiseks ja liikuda mööda pisemaid teid.

Hotelli valisime ikka vee äärde, kuidas siis muudmoodi.  Bellwether nimeline hotell oli vanahõnguline, aga igati sümpaatne. Rõdu vaade avanes igavlevatele jahtidele ning ookeanilahele. November ei ole kindlasti turismi kõrgaeg, seega oli ümbrus võrdlemisi inimtühi ja rahulik. Mulle meeldis. Käisin vist iga natukese aja tagant jälle ja uuesti seda imelist vaadet sisse ahmimas 🙂 Okei, see hunnitute vaadete jutt on kindlasti kattega lubadus.

Hotelli vahetus läheduses asub mugavalt selline itaalia pärl nagu Giuseppe's Al Porto Ristorante Italiano, mida veab mõistagi Giuseppe nimeline härra koos oma perega. Sitsiilia juurtega pere pakub autentset itaalia kööki ning taustaks mõnusat italianode-muusikat.
Sissejuhatav õhtu Bellinghamis lõi hea eeltunde ka järgmisele päevale.

Bellinghami linnapilt

Ligi 90 000 elanikuga Bellingham on sümpaatne. Kesklinn ja Fairfaven nimeline linnaosa on kohad, kus tasub kindlasti väike jalutus teha. Ala, kus midagi avastada, on piisavalt väike, et rahulikult jalgsi ringi uidata. Seda ka tegime. Hotellist kesklinna sõites mõtlesin küll, et nendel inimestel on ikka vaadetega hirmsasti vedanud. Kuna linn asus rannikuservast veidi kõrgemal, siis suurel portsul eramutel oli ikka erakordne vaade lahesopile. Fairhaven on punase tellise ja ajaloohõngune.

Õllekultuur

Bellinghamis asub ports üleriigiliselt hinnatud õllevalmistajaid, kes on võitnud ka rohkelt auhindu. Valisime üheks õhtuks neist ka mõned välja ja läksime uurima, mis need legendid kah väärt on. Üks selline koht oli auhinnatud Wander Brewing. Tegu oli reedega, seega olid koht mõnusalt punnis ja suminat täis. Kuna kell polnud veel liiga hiline, siis jooksid tehasehoonesse rajatud õllesaalis ringi ka pisemad marakratid. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et koerad olid igale poole teretulnud. Nemad chillisid oma inimeste juures ning ei olnud kadedad, kui minusugused entusiastid neid kõhvitseda palusid. Hästi vaba ja lahe õhkkond.

Oluline õllefakt: Bellinghamis on Washingtoni osariigis kõige rohkem õlletehaseid ühe elaniku kohta.

Väljaspool Bellinghami

Kindlasti tasub ümbritsevat rannikuäärt ka avastama minna. Sõitsime linnast välja võttes suune veel rohkem Kanada piiri poole. Lisaks maalilisetele lahevaadetele paistavad paistavad eemalt ka Põhja kaskaatide siluetid ja Mount Bakeri lumine tipp.

Linnast mitte sugugi kaugel asuvas Whatcom Falls pargis on kokku sulanud samblane ürgmets ja kosed. Seal ligi 5 kilomeetrijagu matkaradu, mida mööda ringi avastada.

Tagasisõit Bellinghamist koju kulges mööda pisemaid teid, mis esimeses pooles vaadete osas end kindlasti ära tasus. Mägine ja käänuline tee oli omaette eksootika. Tee peale jäävates linnades enam paetuda ei jõudnud, kui märkisime mõned neist tulevikuks üles. Nagu näiteks sadamalinn La Conner.
Tee peale jäi ka väike Farm to Market nimelini pagariputka, kus kaks mehist noormeest küpsetisi valmistasid ja müüsid. Pange nyyd hästi tähele: maailma parim kaneelirull valmib just seal.