Suundume tagasi raudteejaama, et sõita tagasi Viini, kust me kolm päeva tagasi alustasime.
Jätsin algselt mainimata, et Budapestil on ka väga väärikas raudteejaam.
alt
Sõita Viini oli meeleolukas, kuna meie kõrval istunud saksa keelt kõnelev vanahärra otsustas kõlava häälega oma kaasale telefonist midagi valjult ja ilmekalt ette lugeda. Seejärel selgus, et nad olid ka piletitega miskise segaduse tekitanud ning piletikontrolöri saabudes läks asi hirmus segaseks. Lõpuks tõstis vanamees üle kogu rongi häält, lõi rusikaga lauale ja teatas kontrolörile: Fuck you! Maha ta oma kaaslasega järgmises peatuses läks ja me ei saanudki aru, millest selline elev moment tekkis.

Budapestist kokkuvõtvalt aga järgmist:
Kolme päevaga saime veendumuse, kindlasti tuleks siia veelkord tagasi tulla. Väga palju saab veel kogeda ja teha. Märkasime ports muuseume, kuhu hea meelega sisse astuks.

Tundub, et kohalikud inimesed on võrdlemisi suured linnaratta-, koera- ja jäätiseinimesed.

Veinipiirkonnad toodavad suurepärast kraami ning süüa saab väga hästi.

Toit ja jook on turistile odavad, ilmselt korralikud restoranid ise on kohalikus mõistes jällegi kallid, sest keskmine palk siinmail on 500 euro ringis.

Sellegipoolest armastavad kohalikud nädalavahetusel ennastunustalt tänavatel pidutseda.

Budapestil on oma Champs-Élysées, mis näebki väga noobel välja ning on see sarnane Pariisile.
alt
Budapest täpselt ongi nii tore, kui reisisaitidel räägitakse ning igas eas külastaja leiab enese jaoks mõne vau. No umbes sellise, mis paneb rõõmust hüppama.
alt