Kuna siinne liiklus nii mõneski osas erineb armsa kodumaa omast, siis otsustasin enne suurde liiklusesse sukeldumist üks-kaks sõidutundi võtta, kohanemaks siinsete "kiiksudega" ning saamaks enese jaoks hinnangu, kuidas ma selles liikluses siis kah hakkama saan. Sõidustaazi võtmes olen ma oma 4 aastase sõidukogemusega ikkagi alles noor autojuht, kellel suure linna liikluses põlv kergesti võib nõtkeks minna.
Carol-Ann jagas eelnevalt siseinffi, et enamik sõiduõpetajaist on endised politseinikud. Ma ei osanud selle peale arvata, kas tegu on hea või keskmise uudisega. Arvestades, milline avatud ja lahke teeninduskultuur siin on, siis ma julgesin ainult isekeskis pakkuda, et mingit krimpsus näoga torisejat mulle vähemalt ei sattuda ei tohiks. Seda enam, kui lugesin e-maili teel tulnud kinnituskirjast, et tegu on üleüldse Judi'ga. Naisõpetaja! Väga huvitav.
Sõidutunni saab võtta koos järeletulemisega ja koju toomisega. Kokkulepitud ajal ilmuski üks üsna väsinud ilmega punane Toyota mulle treppi. Tutvume Judiga põgusalt ja annan talle ülevaate, et kust ma tulen ning et ma pole grammigi veel sõitnud siin kandis. Judi tundub äärmiselt rahulik ning õige pea teemegi rooli osas vahetust. Tegu oli automaatkäigukastiga ning juhiload vaikimisi siin nii tehaksegi. Õnneks jõudsin talle enne sõitma asumist mainida, et armsal kodumaal sõitsin ma ainult manuaaliga, mistõttu oli ta vägagi mõistva tooniga, kui ta mulle sõidu edenedes "kaks kätt roolil" reeglit pidevalt meeldetuletama pidi.
Alles ma elasin Miljale ja Jaanikale kaasa nende lubade saamisele, sõidutundidele ja eksamipalavikule ning mõtlesin isekeskis kergendunult, et pagan kui hea, et ise enam ei pea õpilase rollis olema.
Ja siin ma nüüd olin - momentaalselt käed higised ja 2. klassi õpilase tunne peal, kui rooli taha sain! Nii veider. Jälle tuleb ennast tõestada.
Sõitsime Judiga kõigepealt eksamil tehtavaid harjutusi testima. Selleks, et ikka 12 tolli äärekivist oleks arusaadav ja kuidas tuleb ümber tänavaserva tagurdada. Või kuidas rihtida perfektne külgboks. Judi selgitas üsnagi detailselt, mida eksamil hinnatakse või pahaks pannakse. Pea tuleb erinevaid manöövreid tehes sisuliselt otsast ära keerata, et eksamineerija ikka aru saaks, et sa viljeled ohutut liiklemist ja veendud, et kuskilt midagi ei lähene. Seda rõhutatakse kindlasti rohkem kui meil kodumaal. Püüdsin siis pea pööramisel olla hästi püüdlik, endal tuli naer peale, sest meenus kodukakk, kelle jõudlus pea keeramisel on 270 kraadi 😁. Koomilisusele vaatamata, olid käed ikka higised ja väike närv sees.
Peale harjutusi suunas Judi mu liiklusesse, saamaks aru, kuidas ma seal toime tulen. Pagan, jälle parem käsi roolilt putku pannud!
Minu jaoks psühholoogiliselt kõige kentsakam oli punase tulega parempöörde tegemine. Tean, et siin tohib, aga lihasmälu ei luba, olenemata sellest, et tee on puhas. Tahab harjumist.
Tiirutasime veel veidi ringi ning oligi tund tehtud. Õpetaja andis hinnangu, et paiknemine ja kiirusevalikud olid head ning julgustas oma autoga liiklusesse harjutama minema. Kuna ma oma punasega parempöördeid tegin kõhklevalt, siis arvas, et: "No kui sa tõesti tahad, siis võta üks sõidutund veel". Ma vist tahan küll, kuigi vabaks liiklemiseks ja iseseisvaks sõidueksamiks valmistumiseks andis ta juba praegu oma õnnistuse.

PS. Pilt on illustreeriv ja tehtud 100% kõrvalistmelt 😌.