Olen siin isekeskis kõige muu sisseelamise ja seikluste juures ikka aeg ajalt ka pintsli kätte võtnud ja mõned tööd valmis teinud. Tihtilugu  kummitavad ja jälitavad mind mingid karakterid ning siis ei jää muud üle, kui neile vorm anda.

Seni olen seda kõike kodus teinud, kuniks hakkas silma üks kuulutus vabade stuudiopindade kohta. Ma ei võtnud nähtut ülemäära tõsiselt, sest igasugune rent on siin suhteliselt kallis. Uudishimu peab siiski rahuldama ning uitmõttest alanud sündmuste ahel päädis sellega, et ma nüüd juba mõnda aega käin oma maalimishoogusid Seattle'is Gasworks Gallery nimelises vanas tööstushoones rahuldamas.

Esimene tutvus oma tulevase pööninguga

Hoone kuulub ühele kunstnikule Matt Jonesile, keda kutsutakse Seattle'i Jackson Pollockiks. Majas on ports väga soodsaid ruume, mille erinevad kunstnikud, fotograafid ja muud meistrid hõivanud on. Minu ruum asub suuremast epitsentrist eemal, ülakorrusel, kus on ka aknajagu loomulikku valgust sisse paistmas. Türkiissinine põrand, vana pruun vaip ja valgeks võõbatud seinalauad tekitavad mulle pidevalt kellegi vanaema pööningu meeleolu. Mööbli pärandas eelmine üürnik, lisaks leidsime kohalikust vintage poest paar muhedat tooli, mis oma päevinäinud ilmega väga hästi tuppa passivad. Margus soetas täiendava panusena kunstnikule stuudiosse ka kohalikku merlot’d, et vaimu ja võimalikke külalisi kostitada. Mida veel ühel entusiastil vaja on!
Üsna kiiresti selgus, et on küll vaja. Puhurit. Sest 11 toasoojakraadiga see kunstnik siin absoluutselt ei funktsioneeri 😀 Kordki olin tänulik sellele, et aeg kulgeb helikiirusel ning täna on külmetava kunstniku päevad juba ajalugu.

Kui esmapilgul tekkis sügav veendumus, et maja pulbitseb elust, siis reaalsus on näidanud, et hoones valitseb enamjaolt vaikus. Ruume vaatamas käies seletas sealne asjapulk Rob meile särasilmil, et teretulnud on inimesed, kes on suhtlusaltid ja avatud. Hakkasin isegi korra pabistama, et kas ma suudan ootustele vastata ja kõigiga aktiivselt ja pidevalt suhelda. Hetkeseis on selline, et ma olen kahe kuu jooksul näinud täpselt 3 erinevat inimest, kellest kaks ainult figureerivad regulaarselt ja kellest omakorda 1 tundub olevat täpselt nii avatud, kui Rob kirjeldas. Minu ruumi kõrval on end ühes nurgas sisse seadnud ka üks fantoomkunstnik, keda ma kordagi näinud pole. Aeg ajalt on seal uusi pintslitõmbeid ja akte tekkinud, aga tegelane ise on anonüümsena püsinud.
Aga tühja sellest. Mida vähem juttu, seda produktiivsem ma olen. Tavaliselt ma olengi majas esimene hingeline. Ma olen seni ikkagi valge inimese kombel hommikul alustanud. Tundub, et viga ongi minu varases graafikus. Peale lõunat hakkab majja vaikselt helisid tekkima, ent enamasti mingeid masse ma koridori peal ei näe. Ühe väärt tutvuse olen ma siiski suutnud luua. Tegu on kunstnik Daisy Patton'iga, kes lahkelt oma stuudio ukse avatuna hoiab. Ukseprao vahelt tema massiivseid töid silmates, otsustasin end sisse pressida ja uurida, kellega tegu. Ka tema tunnistas, et tema tööpäevad algavad alles 15 paiku ning lõpevad tihtilugu peale südaööd. Tema stiil ja tööd on kahtlemata erilised. Soovitan kindlasti internetist üles otsida. Daisy prindib vanad mustvalged fotod oma suure printeriga lõuendile ning annab hüljatud piltidele värvide abiga uue ja erilise hingamise. Ta ise on sama eriline ja põnev nagu tema töödki. Valmistudes suviseks New Yorgi näituseks ei pea ta paljuks pikemalt juttu ajada ning minusuguse võõramaalase vastu siirast huvi tunda. Kuna ka tema on Seattle'isse hiljuti kolinud, on huvitav kuulda tema nägemust sellest piirkonnast. Nii on meie pisike sõprus vaikselt arenenud ning on kahtlemata meeldiv aeg ajalt väike paus teha ja "päris kunstnikuga" juttu puhuda.

Ma olen oma pööningul võrdlemisi produktiivne olnud. Hetkel teen sarja "Oh, it's you". See on ühest päriselus kohatud kassist, kes mind peale ühe Otepää talurestorani külastamist kummitama jäi ja kelle ainetel loodud kuju ma ohtralt erinevates toonides kasutan. Samas rütmis ja stiilis tuleb peagi juurde uusi karaktereid, kes minu teele on sattunud. Valmis tööd on leitavad kas instagramis @railijanese või veebilehel www.railijanese.design

Lisaks olen maalimise taustaks jõudnud ära kuulata enamiku Raadio 2 arhiivi "Elu edetabelid" ja "Rahva oma kaitse" saateid. Pluss ohtralt Nick Cave'i. Pluss veel tundidejagu muusikat. Ühtlasi olen üle tee asuvas Ivar's Salmon House püsikunde, keda tervitatakse juba sõnadega "Welcome back!"

Ühesõnaga integreerun.