Kunagi kirjutasin ühest põnevast saksapärasest linnakesest nimega Leavenworth. Ja kui ma ütlen saksapärane, siis see ei ole mitte paar Hanzu ja Helgat ringi kargamas, vaid ikka tõsine Baierimaa üledoos: http://www.matka.space/automatka-eri/ . Mainin seda seetõttu, et Leavenworth'ist mitte väga kaugel asub Fish Lake. Nimi ise juba annab aimu, mis tegevustega seal oma aega surnuks lüüa saab.

Sattusime sinnakanti tänu sellele, et plaanisime koos oma tavapärase pundiga nädalavahetuseks linnast ära sõita. Rentisime kolm peret mahutava metsamaja ja asusime nautima. Tee meie ööbimispaika kulges umbestäpselt samamoodi nagu ülaljagatud lingi all peidus olevas loos, ainult et tükk maad vähesema lumega. Maja ise asus metsatukas jõe ääres. Siin on päris keerulised kalapüügi reeglid ning just sellest jõest näiteks ei tohtinud kala püüda.

Kalastus oli kindlasti meie to-do listis ning ka teised elevdusid selle mõtte peale. Kõigil oli kodutöö tehtud ja õnged kaasas.
Lähim kalapüügi koht oligi Fish Lake, mis asub Okanogan-Wenatchee nimelisel metsaalal, kus asus korralik kämping, kalastussild ning paadipark rentimiseks. Vot seal oli kõik tehtud selleks, et kalastada ja ainult kalastada. Pisikesest putkast sai endale laenutada sobiva veesõiduki ning minna veepeale õnne proovima. Veesõidukitest olid valikus klassikaline sõudepaat või siis üks naljakas mootoriga alus, millega me kõiki neid kujuteldavaid forelle väljatõmbama asusimegi. Reeglid olid üsna lihtsad. Paadi rent maksis 25 dollarit tunni eest ning järvel võisid olla kaua tahad.
Mulle meeldis see melu, mis seal valitses. Kõik püüdsid kala. Naised, lapsed, nooremad ja vanemad. Kes sillalt, kes paadist.
Kalastamisega on nii, et sul peab olema eelnevalt soetatud kalastusluba. Kalastusloa saab laias laastus valida sellise nagu sul vaja on, olenevalt kus ja mida sa püüda tahad ning mitme õnge jaoks sul luba vaja on. Umbes midagi sellist.

Järv ise oli väga ilus ja idülliline. Veetsime seal aega kahel järjestikusel päeval, peale mida õngitsesime Margusega Leavenworthi Safeway kalaletist ühe korraliku lõhepoisi välja 😀 Ühesõnaga jah, me ei saanud kala. Mõned pisikesed tegelased küll jäid konksu otsa ja aitasid kalalõhna kätele külge saada, ent nendega polnud midagi peale hakata. Kirjade järgi sisaldab järv erinevaid forelliliike ja ahvenat. Seda, et järves kala on, teadsid ka erinevad kotkad, kes meie silme all mõne kala veest kinni nabisid ja sellega siis lõunale suundusid. No ei pidanuks meile siin nina alla hakkama hõõruma... Ei tea jah, mis siis seekord viltu läks.
Siiski tuleb öelda, et kuna kant on sedavõrd ilus, siis oli ka niisama muruniidukihäälega alusel järvel kruiisimine päris meeldiv tegevus.

Idüllilised vaated järve peal

Poekala oli ka tore "püüda", sest teekond meie metsamajast Leavenworthi oli igati kihvt. See kompenseeris kala puudumise ja selle aja, mis kulus nüüd kalaletini jõudmiseks. Lisan juurde ka mõned kaadrid, sest teevaadete pildistamine on kujunenud minu spetsialiteediks. Et järgmine päev oli sinna saksamaamoodi kohta samuti asja, siis lisan ka sellest paar värskemat pilti. Ilm oli palav ning linnake oli turistidest pungil.