Neli avastusterohket päeva

Kirjutan siia täpselt nii, nagu mulle ta tundus ja pildid saavad üles täpselt nii, nagu telefon neid jooksult jäädvustada sai.

Algus ja väga pikk esimene päev. Lend Kopenhaagenist Kangurlussaqi kestab 4 tundi ja 5 minutit. Meid võtab Gröönimaal vastu 5 tunnine ajavahe, 15 kraadi sooja ning pisike lennujaam, kus saab terrassil kohvi või kohalikku õlut maitstes otse lennurajale vaadata. Kõik on juba päris teistmoodi ja põnev. Aga me pole veel kohal. Lõplikuks sihtpunktiks on Ilulissat. Gröönimaa suuruselt kolmas linn.
Siit vaadates ei tundugi Gröönimaa asukoht hirmus kehva olevat.

alt

Lennukis, olles teel juba Ilullissatisse, sirvin pardaajakirja ja naer tuleb peale - kohalik keel koosneb pikkadest ja väga pikkadest sõnadest. Tühikud on ilmselgelt teisejärgulised. Keele kõla ise kostab nagu oleks taani keelt lindilt tagurpidi lastud.
alt

Siselend Kangurlussuaqi ja Ilulissati vahel kestab napi pool tundi ja mõned minutid. Pole ammu lennukiaknast niimodi pilte teinud ja elevdunud. Veesopid on nii sinised ning mida Ilulissatile lähemale, seda rohkem jääd ka rannikuvees näha saab.
alt

Ilullissati lennujaam on veel pisem kui eelmine, üks ja ainus pagasilint on tubli paar meetrit pikk.
Meid võtavad sealsamas vastu kohaliku turismifirma inimesed, kes sõidutavad kõik turistid erinevate kohalike eluolu juhiste saatel apartmenti. Hiljem lepime nende office' is kokku mõned organiseeritud paaditripid.
alt

Linn ise paistab esmapilgul, nagu varasemalt piltide pealt lubatud. Kivisele kaljualale on ehitatud üsna sarnase moega värvilised majad ja muud nagu polegi. Rohelust on minimaalselt. Ehk ainult niipalju, kui muru saab kivisel pinnal kasvada.
alt

alt

Aga omamoodi ilus on see kaljune linn, koos oma värvide ja rannikuservaga, kus hulbivad lumivalged jääkamakad. Sääski on meeletult palju, paar tummist sääsekuppu on nagu suured muhud peas. Uksest välja minna tuleb helikiirusel, et need tüübid tuppa ei lendaks.
Linnas elab ca 4500 inimest. Tundub, et kõik vajalik on olemas: toidu-, riide- ja elektroonikapoed, kohvikud, pubid, suuremad hotellid (neid on küll ainult paar kolm tükki) ning tursimipunktid, kus pakutakse erinevaid väljasõite.

Meie apartement paikneb samasuguses majas nagu teisedki on. Kahetoaline elamispaik on kõige vajalikuga sisustatud.
alt

Majade vahel on tühjematel aladel elavad kelgukoerad. On üsna ilmne, et neile on aasta igavaim aeg kätte jõudnud, kuna on suvi ja kelgud seisavad. Aeg ajalt võtavad nad kõik vilekoori üles ja seda häält kuuleb terve linn. Enamasti juhtub see nendel hetkedel, kui neid tullakse toitma. Meiesugustest ränduritest nad suurt välja ei tee, kuigi ma arendan nendega alati möödaminnes vestlust: „Tsau kutid, no kuidas läheb? Igav jah? Pärast näeme!“ - ja nii kuskil korda kolm päevas. Mul on tekkinud ka oma lemmik, üks üsna tohlaka väljanägemisega valge kutt, kes kannatlikult kuulab mind alati ära.
alt

Pärast esimest õhinat leiame lihtsakoelise söögikoha, kus on valikus vaalasteik, karbid ja krabi. Kõik on muidugi päris kallis. Kaardiga makstes lisandub kaardiomanikule ka paar protsenti panga teenustasu. Arutleme toidu kõrvale kohaliku eluolu üle nendime, et ega see saar ju suurt ei tooda, mis võiks neile rikkust juurde tuua. Seda peale turismi muidugi ja kalanduse.
alt

Hetkel on Illulissatis polaarpäev. Broneerisime päeval "öise" 2.5 tunnise paadisõidu kella 21:30-00:00 paiku suurte jäämägede vahel. Lubatakse midnight sun effect´i. Ajakava on juba päris sassis arvestades ajavahet ja seda, et pimedaks ei lähe. Joome kell kolmveerand üheksa õhtul musta kohvi ja valmistume paadiretkeks.
Retk ise on vahva. Koos portsu aasia turistidega pakitakse meid ühte vanasse paati ja kahe poole tunnine sõit võib alata.
alt

Entusiastlikult pildistame alguses väiksemaid maale päris lähedale ujunud jääkamakaid aimamata, et mis see meie retke lagi ja tipp võiks olla. Tegelikult alles õiged mäed tulevad - suursugused, massiivsed, aukartustäratavad. Ja me oleme neile nii lähedal. Kui esimene pildistamise tuhin üle läheb, siis seisame vaikselt ja lihtsalt vaatame. Õhk on teistmoodi karge kui seda on meie talvel. Lõpuks, kui hakkab päris külm, soojendab meie paadi juht ja vana merekaru välimusega vanamees meid kuuma teega taas üles. Näeme ka kaugemal kahte vaala saba. Kaugemalt on kuulda ja jää enda raginat, mis on päris vali. Väidetavalt oli Titanicu uppumise põhjustajaks just Ilulissati liustikust pärinev jäämägi.
alt

alt

Koju tagasi jõudes, kell pool üks öösel, on jätkuvalt valge. Õues liigub sportijaid, mõned lapsed mängivad jalgpalli ning inimesed liiguvad ringi. Tundub, nagu kohalikud inimesed teeksid nüüd tagantjärele kõike seda, mida talvepimeduses teha ei saa.
Koduaknast paistab kell üks öösel väga kuldne valgus, aga päike ei looju ja pimedaks ei lähe. See on vaat et kõige ilusam aeg.
alt

Teine päev. Matk ja kaladefitsiit. Ärkame järgmisel hommikul mõistlikul ajal, kell 08:00 hommikul. Esimene väga pikk, napilt 24 tunnine päev oli abiks, et oleksime enam vähem õiges ajalises rütmis. Meil on kavas teha omapäi üks pea 7-8 kilomeetrine matk.

Sinine matkarada on lihtsasti läbitav ja väga hästi märgistatud. Läbime selle vastupidises suunas ning alustame hoopis lõpust. Läbime esmalt kelgukoerte ala, seejärel on sujuv tõus kahe suurema kalju vahelisel alal ja sealt kivist veesoppidega maastikku edasi.

alt

Jõuame ka päris rannaäärsele alale, kus tänu madalale hoovusele saame minna suuri madalale triivinuid jääkamakaid uudistama. Või siis nende keskele hooplema.
alt

Asukatest näeme looduses ainult paari pisemat lindu, kes polegi väga inimkartlikud. Rohkem me oma matka ajal linde ega loomi kohtagi, kui ainult paar üksikut lendavat isendit. Matkaraja lõpus on laudtee, mis läbib kunagise Sermermiuti küla alasid. Ajaliselt esimene asustus võise seal olla 2000 aastat enne kristust. Asustusest endast väga märke ei ole, kuid ala ise on kaitstud ja päris omatahtsi laudteeväliselt seal patseerida ei tohiks.
Matkarada läbides saame mõnusa pärastlõuna, kus kokku 8 kilomeetrit tõuse, langusi ning suurepärast vaadet.
alt

Kalajuttu ka. Oleme kalastuslinnas, kus sadamas on paadid reas ning kalastamine on oluline elu osa ent mida meil täna ei õnnestunud tervest linnast pannile saada on värske kala. Suuremates poodides värskekalalette ei ole. Poes, kus erinevat väidetavalt kala müüakse, tükeldas üks suur mees hüljest ning see oli ka ainus asi mida oli tal pakkuda. Nädalavahetusel on pood hoopistükkis suletud.
Käisime enne ja pärast matka sadamas ootamas, millal mõni kalamees ehk lastiga saabub, aga mõlemil korral mehed pigem sättisid end merele, kui et kedagi naases.
alt

Ühesõnaga tundub, et kui sa pole just siseringi inimene, siis laupäevasel päeval kala pannile ei saa. Võib olla muidugi ongi see tulenevalt nädalavahetusest ning rohkem õnne oleks nädala alguses. Kala asemele tulid seekord siis "kodused oksekotletid". " Okse" on taani või norra keeles miskine pull või härg, liha on tume ja väga mõnus.
alt

Mis puudutab nädalavahetust siis on siin veel reegleid. Nimelt lõpeb alkoholi müük tööpäeviti kell 18:00, laupäeval kell 13:00 ning enne esmaspäeva matkajärgset külma õlut või head veini külmkappi ei saagi.
Ahjaa, nägime ka eestlased ära. Olin juba lootust kaotamas, sest enamasti on alati kuskil paar eestlast ees.Gröönimaa ei saa olla erand.

Kolmas päev. Kohalikud staarid ja lennukisõit Plaanis suveniiri ja postkaardi sessioon, lennutuur üle liustike ning lühike matkaring kollasel - veidi lühemal rajal. Kohaliku suveniiripoe külastus kujuneb oodatust sündmusterohkemaks. Pood on suur ja siin leidub ehteid erinevate elukate luudest, kohalikku hõbedat, riideid, muskusveise lõnga ja valmistooteid, karusnahka ja kirjandust. Kesksel kohal on ka kohalik naistenuga, mille kujutist leiab paljudelt esemetelt. Sekka ka kohalikku käsitöö õlut, mis maitseb hea. Nendime, et hea on ka taani poekaubale vahelduseks manustada midagi, mis on kohapeal hoole ja armastusega villitud.
Poodleme ühtkomateist mälestuseks ning postkaarte ostes saame müüjalt idee kirjutada oma postkaardid nende terrassil.

IMG_2048

Ühel hetkel on terrassile veel laekunud inimesi ning teenindaja reedab meile siseinfot, et tegemist on Gröönimaa tuntud bändiga Nanook, kes pidavat ka mujal maailmas esinemas käima. Müüja ise samal ajal paneb välja bändi uusi plaate. Tundub õige hetk olevat osta plaat ning lasta see signeerida. Enamasti selline fänlus pole minu moodi, aga välismaal olles ongi asjad teinekord teistmoodi :) Poistega rääkides selgub, et meie esimesel saabumise õhtul oli neil siinsamas spordihallis kontsert, millest me kahjuks midagi ei teadnud. Küll aga teatavad nad, et neil on just täna tulemas pooletunnine kontsert sadamas, kuhu meid lahkelt palutakse. Suveniiripoe müüja paneb ette, et ta teeb meist kõigist oma poe sildi juures pilti. Puhas rõõm. Hiljem avastan, et pilt on väga kallutatud, kuna kõige paremini tuleb sealt esile suveniiripoe logo :) Bänd filmib endast miskit dokumentaali, nagu me hiljem kuulsime ning kogu meie suhtlus võetakse linti. Meil pole küll aimugi, millist muusikat need noormehed teevad, ent lubame kindlasti kuulama minna.

fullsizeoutput_2f
fullsizeoutput_2b

Aga enne võtame ette tunnise Airsafari lennukisõidu Ilullissati liustike kohal, saamaks aimu, kuidas see kõik pealtpoolt välja näeb ning kust enamik neist suurtest kamakatest, mida linnaservalt näeb, pärit on.
Airsafari piltootideks on kaks taani noormeest, kes vaheldumisi inimesi sõidutavad. Lennuk mahutab viis inimest. Piloot on naerusuine ja entusiastlik, on näha, et ta ise naudib väga kogu seda retke.

IMG_2053

Lendame piisavalt madalal, et näha liustikest seda poolt, mis maa pealt ei paista. Ja vaated on imelised. Laskume liustiku kohal 150 meetri peale ning näeme, kuidas jää on kokku surutud tihkeks pinnaks, mis siis ranniku servalt vette murdub ja laiali triivib. Valge liustiku peal on näha türkiissinised sulavete järved ning sulaojad. Ja kaugusesse ulatubki ainult üks suur valge horisont. Oleme siiralt elevil, et saime sellele nii lähedale tulla.

Blogi-lennuk

Peale lendu otsime üles Nanooki kontserdipaiga. Tavapärase ülesseatud lava asemel ootab meid ees hoopis teistsugune pilt. Nimelt toimub kontsert poole tunni pärast väljuva reisilaeva dekilt. Reisijad kogunevad kohvritega pardale ning samal ajal alustab bänd lugudega. Tegu on päris sümpaatse poprockiga ja lood on kohalikus keeles. Lauludes kõlab see keel kusjuures väga pehmelt. Inimesi vaadates, tundub, et bänd on tõesti tuntud. Tüdrukud lauavad innukalt kaasa ja tehakse ohtralt pilti. Laev väljub sadamast veel enne esinemise lõppu ning kaugeneb koos muusikaga.

file1-1

Kuna oleme sadamas, siis taaskord teeme nõudlike nägudega tiiru kalameeste juures, aga taaskord kala ei saa. Ajame selle siis pühapäeva süüks ning läheme kohalikku kohvikusse sööma. Seekord siis kohalik valge kala paltus ning muskusveise steik. Muskusveise liha sarnaneb praetult vaat et tavalise veisega. Kohvikust koju jalutades, kiikame lihtsalt uudishimust veel ühte pubisse sisse ja avastame suurema seltskonna rahvast Prantsusmaa- Islandi otsustavat jalkasessiooni vaatamas. Kohalikud ja turistid läbisegi naelutatult ekraanile vaatamas. On selgelt tunda, et kaasa elatakse just Islandile. Satume sellele üsna mängu lõpus, seis on nutune 5:2 Islandi kahjuks. Lõplik seis 5:3
Hiljem õhtul võtame ette veel ühe matkaraja, kuna kell kümme ei tundu veel üldse hea mõte päeva lõpetada. Kollane matkarada oma pinnalt pakub veidi teistsugust kivimaastikku ning meie 7 km jalutuskäik möödub valdavalt mööda rannikut, kust paistavad jääkamakad, mille vahel esimesel õhtul laevaga sõitsime.
Oleme kaasa võtnud ka veidi näksimist, et üks hilisõhtune piknik teha. Hiljem saan aru, miks Margust nörritas asjaolu, et poest kihisevat ei saanud kaasa osta. Seda seetõttu, et matka keskel tabab mind üllatus kihlasõrmuse näol! Nii me siis istume ilusas ja erilises kohas, sääsevõrgud peas ja ise hirmus õnnelikud. Gröönimaa jääb nüüd minu jaoks kindlasti topelt-eriliseks kohaks.

file-5

Viimasel Gröönimaa päeval on plaanis on pikk laevasõit Eqi liustikku vaatama ning lõunatamine Ataas. Alustame hommikul päris vara. Taaskord on ilm päikeseline ja soe. Meil on väga vedanud ütleb giid. Kimame väikse seltskonnaga üsna pisikeses paadis päris mitu tundi enne kui sihtkohta
jõuame. Sõit ise on pisema kaatriga ning lainel hüppame päris korralikult. Vahepeal tuleb meie kaptenil hoog päris maha võtta sest vees ujuv liustikujää nõuab korralikku slaalomit.
Läheme üsna Eqi lahedale ja jääme seda koos kuuma kohviga silmitsema. Eqi tähendab kohta kus maa, vesi ja jää saavad üheks. Tegu on üsna aktiivse liustikuga ja seda on ka näha ja kuulda. Vesi on lagunenud jääputru täis ning aeg ajalt kostub äikseseraginat meenutavaid helisid. Näeme kuidas liustik laguneb. Heli ja tegeliku lagunemise vahe on kolm sekundit. Tunnen ennast ühe väga väikese inimesena selle kõige juures.

file-4--4-

Sõidame enne tagasinaasmist lõunasöögiks Ataasse, kus suvehooajal elab ainult üks kolmeliikmeline pere, kes meietaolisi söögi ja joogiga kostitab. Pakutakse punast veini ja lammast.

file1-1--1-

Enne õhtut vaatame veel üle kohaliku kunstigalerii, kus meid võtab vastu juba 20 aastat Gröönimaal elanud taani mees. Uurib siiralt, kuidas Baltimaadel tänapäeval ka läheb ning meenutab oma noorusaega, kui ta ärahellitatud põhjamaalasena ida-saksa karmi reaalsust kohtas. Ilullissatisse tõi teda aga hoopis abielu kohaliku naisega ning tundus, et on oma Gröönimaa eluga üsna rahul. Galerii on valdavalt pühendatud Emanuel Petersenile, kelle maale on väga huvitav vaadata. Enamikul oli kujutatud elu Ilullissatis aegu tagasi ning oli põnev jälgida ja uurida, et mis on praegu teistmoodi. Igati lahe kogemus.
Viimaseks õhtuks oleme planeerinud kohaliku buffeeõhtu, kus peaks aimu saama, millist liha ja kala kohalik köök sisaldab. Valik on rikkalik: suitsutatud lihadest jääkaru, vaal, muskus, hüljes, põder. Neid saab proovida ka vinnutatult ning vaala ka kuivatatult. Kaladest ja teistest mereandidest on menüüs küpsetatud tursk, meriahven, paltus, krabi, krevett ja merevetikad. Kõik eeltooduid saab proovida ka veel marineeritult ning ka sushina. Lisaks sooja toiduna veel lammas, kana ning kohalikku karpi. Ainus asi, mida ma sealsest lauast süüa ei suuda on vaalanahk. See on nii vintske ning iga mälumisega muutub maitse aina kohutavamaks. Proovin kiirelt alla neelata, kuid ka see plaan ei õnnestu. Kohe ajab üles. Tuleb lihtsalt välja sülitada. Meenub Mr Beani klassika, kus ta nooblis restos oma böffi ja austreid ära peitis lillevaasi ja suhktutopsi. Punastest lihadest on ehk kõige mahedam minu jaoks hüljes. Suitsutatud on neid lihasid paraku üsna tugevalt, mistõttu tapab see väga palju maitsest ära.

file-4--2-

Liigume koju pakkima, et hommikul vara-vara Gröönimaale kaabut kergitada ja lennata Islandile, et liituda meie edasise matkapundiga. Ilulissat jääb mulle kindlasti väga erilise paigana meelde. Lahkun hea tundega, et kõik soovitu sai tehtud, kuigi päevi oli selleks vähe. Kripeldama jääb ehk ainult uudishimu, et kuidas siin küll talvel võiks olla?