Margus ja Miikka võtsid nõuks vanakooli rokilegende vaatama minna ja kutsusid oma daamid ka kaasa. Kiss on minu jaoks midagi nii eelajaloolist (ja ka ajaloolist), et olin kohe mõttega päri. Igapäevaselt meil Kissi muusika vinüülimängijas ei keerle, aga samas kui kontsert nii kodu lähedal toimub, siis miks mitte oma silmaga üle vaadata.

Bändil on hetkel maailmatuur käimas. Tuuri nimi on End of the road, niiet ei teagi, kas see on üks nendest klassikalistest lõputuuridest, mida bändid ikka armastavad teha. Kui arvestada meeste vanust, siis võib vabalt nii olla. Samas on neil kindlasti üks hüvastijätu tuur juba olnud. Seega ei oska ennustada, kas praegune ikka on viimane 😀

Kontsert toimus Tacomas, taaskord Tacoma Dome'is, kus me hiljuti Monster Truck üritusel käisime.Paar tundi enne kontserti otsustasin natuke kodutööd ka teha ja Kiss'i vinüüli mängima panna. Tegu oli 85nda aasta Asylum albumiga. Olin vaimustunud, kui vinge plaadikujundus neil toona tehtud oli.

Miikka tõsisema fännina oli põhjalikult ettevalmistunud, kandes korralikku Gene Simmonsi näomaalingut, parukat ja 70ndatest pärit kontsakingi. Autokolonn kontserdipaika venis nii meeletult, et parkisime endid kolm blokki eemale, eeldades, et jalgsi saab kiiremini. Saigi. Oli see vast vaatepilt, kui meie pikk ja sihvakas lehvivate lokkidega versioon Kiss'ist mööda teeserva hoogsalt kontserdisaali poole kiirustas 😀 Ja meie lidusime nagu groupied tema järel.

Tacoma Dome'i jõudes kohtasime veel erinevaid versioone Kiss'i kujudest. Mõnel neist olid jalas ikka väga kõrged platvormid, millega nad kohmakalt, ent siiski entusiastlikult ringi kõndisid. Nii juba läheb. Algus oli paljulubav.

Tacoma Dome'i mahutamisvõimekus on olenevalt üritusest 20 000 kuni 26 000 inimest. Kogu see kuppelsaal oli rahvast ääreni täis, niiet võib järeldada, et 20 000+ rokisõpra kindlasti kohal ka oli. Päris tugevalt oli esindatud see generatsioon, kes 70ndatel ja 80ndatel Kissi andunud fännid olid. Nende hulgas palju silmaga äratuntavaid Harley fänne 🙂
Publik pakatas energiast ning esimeste kitarritõmmetega läks rahvas kohe käima.

Show ise oli väga korralik ja äge. Kui ma enne julgesin olla veidi skeptiline, et kas bändivanad ikka toonuses on, siis tuli tõdeda, et ikka on küll. Andsid nad päris pika kontserdi ning olid kogu esinemise jooksul väga energilised. Näomaalingute ja kostüümide tõttu ei paistnud nende vanus ka eriti välja. Mõtlesin sellest ainult neil hetkedel, kui solist Paul Stanley (67) vägagi Mrs. Doubtfire'it meenutava häälega rahvaga suhtles. Kiss'i teine originaalkoosseisu liige Gene Simmons (69), kes on tuntud laval ka oma ikoonilise keele näitamise tõttu, ei hoidnud ennast ka seekord tagasi.

Kontserdil olid esindatud kõikvõimalikud showelemendid. Tule- ja gaasileegid, ilutulestik, õhupallid, konfetid, liikuvad poodiumid ja ports liikuvaid ekraane. Solist ei pidanud paljuks ka trossidega üle rahva lennata. Vot selline show. Bänd enesele allahindlust ei lubanud.Vahepeal lasti lugudele taustaks bändi vanu kontsertvideosid. Seda oli päris lahe vaadata. Neil ju seda ajalugu on, mida jagada.

Muuseas, Kiss'i tuur jõuab ka Soome ja Rootsi, niiet kellel on tugev vanaroki puudus organismis, siis suve alguses saab selle tühimiku kenasti täita. Mina olin ülimalt rahul selle õhtuga ning olgugi, et ma Kiss'i igapäevaselt ei kuula, oli selles kontserdis sedavõrd palju energiat, et läks ta mullegi korda.

Margus ja Miikka on meile juba ka uued kontserdiplaanid teinud. 26ndal veebruaril esineb Seattle'is Cannibal Corpse. No mis ma muud oskan öelda, kui et: challenge accepted! Kindlasti tuleb sellest siin ka põnev arvustus, sest tegu on ikkagi sügavalt death metal bändiga 😂 Elus tuleb uutele kogemustele ikka "JA" öelda, niiet ootan põnevusega. Juba olen sisimas naerust kõveras, kui sellele saabuvale kontserdile mõtlen.