Veebis ringi tuuseldades jäi mulle juba mõni aeg tagasi sihtkohana silma Diablo Lake - saatana järv. Värvilt nii uskumatult sinine järv, mis on ümbritsetud ilusate metsade ja mägedega. Lugedes selgus, et käinud ja näinud inimesed olid selle paiga kohta ainult head rääkinud. Parasjagu oli siin kuumalaine käsil ning päike lõõmas 32 kraadi tuuris. Siin muidugi räägitakse fahrenheiti keeles, niiet tubli 89 kraadi, mis kõlab veel dramaatilisemalt. See selleks. Mis ma tahtsin öelda on see, et mul oli sügav veendumus, et kui päikeselise ilmaga minna, on kindlasti järv imeilus.
See va pagana järv asub meist umbes 3 tunnise autosõidu kaugusel, North Cascade mägedes. Ma ei pea paljuks siinkohal ennast korrata ja öelda, et automatkad on mu vaieldamatud lemmikud ja siin kandis ei pea vahvaid sihtkohti pikalt otsima. Teel olles sa kunagi ei tea, mis põnevus enne sihtkohta jõudmist tee peale jääb.
Kui esialgne jupp kiirteed välja arvata, oli tee sinna täitsa kihvt. Tee ääres olid vahelduva eduga mõned väiksed madalad linnad, hobuste ja lammastega põllud ja viinamarjakasvandused. Lahkelt oleks saanud midagi degusteerima või kaasa soetama minna, aga seekord lasime need üle.
Lisaks hakkasid silma erinevad müügiletid, kust sai nii farmisaaduseid (suur mureli aeg on käes!), kui vanakraami. Concrete nimelises kohas tegime ühele suuremale kolaturule tiiru peale. Hirmus põnevaid asju oli loomulikult. Kuna meil tol hetkel oli taskus ainult 2 dollarit sularaha, siis õnneks me impulssostude suurde meelevalda ei sattunud...No tegelikult need 2 dollarit me ikka kulutasime vanakooli soola- ja pipratopsidele ära 😀

vanakraamikas

Looduse poolest oli marsruut kahtlemata kihvt. Näiteks jõed. Ilusad, laiad ja sinised. Tihkete metsade ja ilusa maastikuga ümbritsetud.

j-ed

Concrete' ist edasi sõites hakkas meile silma ühe jõe vee värvi järsk muutus. Selgus, et metsik helesinine vool põkkus vastu inimese poolt kaasa aidatud vastassuunas tulevale veevoolule, mis tekitas sellise värviefekti. Inimese käsi oli seetõttu mängus, et sealsamas lähedal asus Puget Sound hüdroelektrijaam. Selle valdustes asus kalatrepp, kust forellipurikaid kudema aidati.
Mis meie jaoks selle kahevärvilise jõe puhul oli värvist ehk veel efektsem: veest sulpsas iga paari minuti tagant välja mõni jõeforell. See pani meil kohe neelud tööle ja Marguse kalamehevere vemmeldama.

kahev-rv

Mida mägedepoole edasi, seda pisemana end tunda sai, sest teeservad olid mägised ja kõrged. Meile kui "lameda maa" rahvale oli see kahtlemata elamus. Kuigi väljas valitses leitsak, oli kontrastiks siiski võimalik näha ka lumiseid mäetippe.

tee

Diablo Lake on asub kõrgusel 1201 jalga ehk 366 meetrit. Järveäärseid peatumise ja avastamise kohti päris mitmeid, sest järv on üsna sakiline. Osad mainitud peatuskohtadest on alguseks mitmetele matkaradadele ning teised lihtsalt järveäärsed alad pikniku pidamiseks, kämpimiseks või kanuu vette ajamiseks. Autoga saab paljudele kohtadele ka kenasti ligi, kui jalgsi matka parasjagu ei tee. Lisaks on veel ports vaateplatvorme hunnitute postkaardipiltide tegemiseks.

diablo-road

Järv on tekkinud tänu Skagit jõe hüdroelektrijaama ja Diablo tammi ehitusele. Turistile on see hea uudis, sest üle hüdrojaama tammi silla saab vabalt autoga sõita ning järgmised kunstliku kose ja mägise taustaga pildid võtta.

collage

Lõpuks see põhiline vaateplatvorm. Sinna pääseb samuti autoga kenasti ligi. Sellelt järve vaadates nentisin, et tegelikult see ongi nii ilus, kui piltidel.

diablolake

Söögist veel ei olnudki juttu. Tee peale jäävas Marblemount nimelises linnakeses on kaks lahedat ja väga ameerikalikku diner' it.
Buffalo run nimelises kohas sai täitsa head piisoni- või põdraburgerit. Kiirtoidukriitik Margus lubas oma põhjalikku burgerianalüüsi ka siin blogis jagada.
Teine koht, Marblemount Diner, oli nagu filmis. Interjöör oli mõnusalt vana-kool ning teenindaja hästi familiaarne: "Kas ma valan sulle kohvi juurde, kullake?" 😀 Olime seal ainult kohvi ja koogi peal väljas ning viimase valik oli eriti luksuslik. Selgus, et omanik ise küpsetab kõik need klassikalised koogid ehk homemade pie 'd.

diner

Kokku tuli 286 miili ehk 460 kilomeetrit uusi avastusi ja üks tühi bensiinipaak. Nagu alumiselt pildilt näha, siis kohtusime ka vana hüljatud uunikumiga, kellelt enam kütust välja ei võlu.

trip

autu-1