Jänestest ja lihavõtetest
Siinmail on lihavõtete tähistamine täiesti teema. Kui me märtsi alguses saabusime, siis olid poed shokolaadijänestest ja -munadest lookas. Telekast näidatakse reklaame, kus pered rõõmustavad, sest saavad kuskilt kaubandusketist uued soodsad riided, et pühade ajal kirikusse minna. Kuidas sa ikka vanadega lähed. See ei passi. Ei midagi üllatavat eksole.
Suur reede on muideks täesti tavaline tööpäev. See on loogika osas veidi nihkes, sest siin on inimesed palju religioossemal lainel, kui eestlased. Samas on eestlased just need, kellel on õnnestunud vaba päev tekitada!
Minu jaoks ehk kõige üllatavam on siinne munapühade pahupool, millest on kohalikes uudistes juba korduvalt ka räägitud. Kui meil Eestis on enne sügise saabumist sotsiaalsed kampaaniad teemal "Ära hülga suve lõppedes oma koera või kassi", siis siin on peale pühi probleem hüljatud lihavõttejänestega. Ameerikas on need enim hüljatud lemmikloomad. Pühade tarbeks oma aeda või majja võetud karvapallide vastu kaob pühadejärgselt huvi ning needsamad jänesed lastakse lihtsalt kuhugi parki vabaks. Sellistel lemmikloomadel aga puuduvad ellujäämiseks vajalikud oskused ning nii nad hätta jäävadki. Siin on lausa eraldi varjupaigad, mis ongi ainult jäneste tarbeks loodud. Artikleid lugedes selgub, et mis on minu jaoks täiesti uus ja absurdne probleem, pole probleem ainult siin USAs vaid ka mujal maailmas. Mõned lemmikloomaärid proovivad asja leevandada sellega, et piiravad pühadeeelselt jäneste müügi. Selline lugu siis.
Otsustasin ise ka (küülikuvabade) lihavõtete lainel püsida ning pashat teha. Hea võimalus jätkata kohalike piimatoodete testimist - nendega on asi hetkel veidi vaevaliselt läinud. Hapukoor on ikka selline sutsu kleepuv ja kummalise järelmaitsega ning piima peab samuti hoolega valima. Samas või on nagu või ikka ning jogurtid ja koorejäätised on päris maitsvad.
Antud juhul siis oli tarvis leida marlit ja kohupiimalaadset. "Cheese gloth'i" nimeline marlilaadne täitsa Whole Foodsis olemas, vahukoor ja kohalik ricotta ka. Munad õnnestus vanade traditsioonide ainetel ikka sibulakoortega värvida. Kaapisime toidupoes kõige karvasema sibula koos teiste lahtiste koortega kaasa. Kuna kaalumine on kassas, siis võis teenindajal täitsa huvitav olla, seda pundart nähes. Aga mis siis on - klient ise otsustab, mis kujul ta oma sibulat tahab, eksole.
Pasha sai ka käepäraste vahenditega valmis. Järgmisel hommikul muidugi selgus, et "juusturiie" oli liiga suurte aukudega, mille tulemusena osa minu pashast oli öö jooksul vormist põgenenud (tegin seda kuumuta-nõruta varianti). Alles jäi suur lapik täiskuuplönn. Kompenseerisin selle värskete marjadega ja sündis uus maitsev staar: Pasha Americana 😁
Muud põnevat ei olnudki väga...