4392 meetri kõrgune Mt. Rainier on üks selle piirkonna sümbolitest. Ilusa ilmaga ilmub liustikerohke valge mäetipp kenasti välja ning ta tõesti on võimas. Tegu on ka aktiivse vulkaaniga, mis teadlaste ettekuulutuste kohaselt kindlasti tulevikus "sõna võtab".  

Mt. Rainier koos oma ümbritsevate aladega moodustab ligi 1000 ruutkilomeetrise rahvuspargi, mis pakub ka loodushuvilisele palju põnevaid võimalusi. Seal on ürgmetsad, orud, kosed, järved ja mägiaasad mida tänu matkaradadele ka oma silmaga näha saab.

Kõigepealt tuleb välja mõelda, kust alustada. Seekord tegime tutvust Paradise nimelise alaga. Meiega liitusid ka Daisy ja ja tema härra Henry. Oleme nendega juba tükk aega mõelnud koos kuhugi grüünesse minna. Daisy on seesama kunstnik, kellega ma stuudiomajas üsna kiirelt sõbrunesin. Et me nii põhjaliku matka teeme - seda ei teadnud me ise ka veel. Daisy ja Henry eesmärk oli leida Daisyle inspiratsiooniks parimad mägiaasad, kus lilli pildistada, seega ei osanud me prgonoosida, kas ja kui aktiivse ringiga me hakkama saame. Leppisime kokku, et sõidame Paradise'i, Henry M. Jackson külastuskeskusesse ja vaatame sealt edasi.

Mt. Rainier Rahvuspargi teevaated

Teekond Paradise'i kestis alla veidi alla kolme tunni ning mida kõrgemale jõudsime, seda põnevamaks vaated läksid. Paradise ala matkarajad asuvad 1600 meetri kõrgusel merepinnast, seega oli kliima sinna jõudes juba märksa kargem kui autosse istudes. Kuna tegu oli 4. juuli nädalavahetusega, siis võttis meid külastuskeskuses vastu korralik laulu- ja tantsupidu. Parklad olid täis ja esmalt tundus, et kas see kõik üldse nii hea mõte oligi. Seda enam, et olime kiirteel suutnud oma matkakompanjonid ära kaotada. Üleval enam levi ei olnud, seega tuli loota vaid parimat, et ka nemad taipavad õigesse kohtumispaika tulla. Taipasidki.

Henry M. Jackson külastuskeskus Paradise'is

Paradise'i alal on ports erineva pikkuse ja raskusastmega matkaradu. Kohaletulnud inimeste seas oli nii plätudega optimiste, kui korralikult kirkade ja kassidega varustatud matkajaid. Nemad rihtisid juba tükk maad tõsisematele radadele, mis seal ka täitsa olemas on. Kergematel matkaradadel piisab heast jalanõust ja matkakepist, mis lumistes ja järsemates kohtades heaks abiks on. Kui algselt oma matkakaaslastele pakutud matkakeppe liiga tõsiselt ei võetud, siis hiljem kutsuti neid juba "badass lifesaver'iks" 😀

Et keskus ise oli juba piisavalt kõrgel, siis algasid ilusad vaated kohe esimeste sammude järel. Ilm oli suhteliselt hall ja pilvine, kuid parasjagu ilus, et matkapäev õhtusse saata. Mööda matkarada kulgedes nentisime kordamööda pidevalt, et see on kindlasti üks ilusamaid matku, mida me seni USAs teinud oleme ning Daisy ja Henry jaoks oli see kõigi seniste looduses viibimiste tipp ja lagi. Et kogu ümbritsevat taimestikku ja loodust säästa, on matkarajad väga selgelt piiritletud ning heas seisukorras. Kokku kestis seekordne matkaring umbes 3 ja pool tundi. Selgus, et meie kaaslased on täiesti arvestatavad matkahinged ning et kogu see väljasõit läks ka neile ääretult korda.

Algselt plaanitud hunnitute lillepõldude asemel lõbustasid meid lisaks ägedaile vaadetele hoopis vöötoravad ja ümisejad. Neid oli matkaraja äärel omajagu palju ning liikuvad inimgrupid neid väga ei morjendanud. Vahel jäi mulje nagu nad oleks lausa omal initsiatiivil fotogeensemad asendid sisse võtnud, ise kannatlikult oodates, millal piltnik kaadrid kätte saab. Nägime ka korralikku ümisejate tervitustantsu. Vähemalt meie arvasime, et see seda on. Oravad olid kohti nii julged, et olid silmnähtavalt valmis inimestele käe peale ronima. Eks nad on harjunud pähkleid ja muid maiusi saama ning oli näha, et nad sel eesmärgil inimesi uudistasidki. Mina olin kõigist nendest loomadest ääretult lõbustatud. Elevdusin nagu 2.B.

Hammas läks sellest Paradise'i matkast sedavõrd verele, et plaanime kindlasti sinnakanti tagasi minna. Paradise'ist 350 meetrit kõrgemal asub teine populaarne matkaradade ala nimega Sunrise, mis hetkeseisuga on kindlasti minu listis. Margus uuris juba järgmisel hommikul Mt. Rainieri kaarti, et tulevikus uusi seiklusi planeerida ning mina puhkasin pikast nädalavahetusest surisevaid jalgu välja laulupeo otseülekandele kaasa elades 😀