Kõik asjad juhtuvad korraga. Nädala aja pärast istun Lufthansa lennukis. Mina ei usu.
Hetkel istun hoopis plaaniväliselt oma väljaüüritavas endises kodus. Valves. Pererahvas on soojal maal ning ühistu vahetab püstakuid. Varianti pole. Istun siin kahe ilmselt ainult vene keelt mõistva meriseaga, kes iga mu liigutuse peale aktiveeruvad ja mõtlen praegu sajale muule asjale, mida ma võiks selle ajaga teha. Ausalt.
Peale pangast äratulemist tundsin, et aega on maa ja ilm. Oligi. Inimene planeerib, jumal naerab. Selgus näiteks, et saan oma silmadega kordusoperatsioonile minna. -1 ja -0.75 on mu viimased numbrid. Arst oli julgustav ning kuna miinused on nyyd peale esimest oppi püsinud stabiilsed, siis otsustasime enne suurt lendu asja ära teha. Sealt kohe mõned päevad maha tõmmata asjalikust elust, ent olen oma otsusega rahul, sest näen jälle prillivabalt liiklusmärke ja mida veel!
Enne oppi selgus hambaarsti juures, et ei - me ikkagi peame selle tagumise hamba välja saama. Ooookei. Teeme siis selle ka ära. Ja nii edasi ja nii edasi..
Olen käinud oma ajutises stuudios maalimas ent viimased nädalad on olnud väheproduktiivsed eeltoodud põhjusel. Küll aga minu hiigelteos siiski tundub, et saab valmis.
Meil on tegelikult olnud äärmiselt kunstirohke jaanuar ja veebruar, Art Space'is on toimunud üritusi Lapini, Mäetamme ja Arrakuga. Viimasel käisime isegi stuudios külas. Soetasime kunsti ka. Jube lõbus oli. Saan suts veel muhedat Arraku kunsti nautida enne, kui need meie naasmist ootama jätame.
Kodust on saanud korralik tsunaamijärgne kriisiala. Vahelduva eduga on kaste ja pakitavaid asju iga pool korteris laiali. Oleme paljudest esemetest vabanenud - õudselt hea tunne on asju ära anda ja visata. Kõige huvitavam on see, et enda arvates me ei ole asjade kogujad ja ületarbijad. Aga ikka on kraami! Eile tundsin sellest korralagedusest esimest korda siirast väsimust ning nentisin Margusele, et tahaks juba kuskil püsivalt paigas olla. Aga sellega läheb veel aega, niiet tuleb võtta rahulikult.
Homme tuleb kolimisfirma ja pakib meie kaasamineva kraami lennu- ja merekonteinerisse ning siis ongi suurem pakkimistöö tehtud. Õnneks. Tuleb nentida, et matka- ja vabaajavarustust on meil kahepeale ikka omajagu. Endale tundub, et hirmus palju asju on vaja kaasa võtta, aga ma arvan, et tegelikult läheme üsna tagasihoidlkult. Võimalus oleks ju ka mööblit, nõusid ja mida veel kaasa võtta, aga see ei tundu otstarbekas.
Laupäeval, see on siis 03.03, teeme oma peredele ja sõpradele-tuttavatele peo, et näod veel enne üle vaadata. Peo temaatika on loomulikult USA, süüa saab burksi ning meil on õnnestunud meelitada kohale ka kunstnikust staaresineja Marko Mäetamme, kes oli lahkelt valmis oma Ameerikas elamise kogemust jagama. Tuleb põnev!
Aga siiski. Hetkel ma istun aega surnuks. Või noh, hea eesmärgi nimel, sest torud olid tõesti jamas seisus. Lohutan ennast tiksuva kella saatel sellega, et ainus mõistlik asi selles jahenevas korteris istumise puhul on see, et jõuan lõpuks peo playlisti kokku panna. Ameerika muusikaajalugu on sedavõrd põnev, et ainest jagub. Jätkangi sellega.

file-4--1-