Täna jõudis kätte päev, mil meil mõlemal Margusega oli sõidueksam.
Me siin laseme nagu paarisrakend, mis puudutab erinevaid dokumente ja asjaajamist. Loomulikult oli kohal ka Carol-Ann, kelle roll jätkuvalt on selle kõige juures meie parem käsi olla. Kuna ta on erakordselt jutukas ja särav daam, siis ta on nagu meie üheliikmeline ergutusmeeskond, kes tuju üleval hoiab igasugu bürokraatia keskel.
Meil mõlemal algas eksam samal ajal. Saime oma õpetajad kätte ja igaüks liikus omas suunas. Ma olin viimastel päevadel sajaga pabistanud, sest ma ei ole siin liiga palju veel sõitnud. Mõned asjad jätkuvalt vajavad harjumist. Lisaks läks viimane sõidutund minu arust kehvemini, kuigi õpetaja arvas, et küll ma eksamil hakkama saan. See mind väga ei lohutanud, sest ise harjutades on ikka segadust ja närvipinget olnud. Ühesõnaga läksin suhteliselt kesise entusiasmiga kohale. Jah, ma oskan küll sõita, aga eksamil ju loeb iga pisiasi. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et nii kui sündmuse nimi on "eksam" (eriti sõidueksam), siis on kohe pisikesed rütmihäired.
Siin saab võtta eksami koos 40 minuti soojendussõiduga, mis on iseenesest hea, sest see annab sulle aega autoga harjuda ja vajadusel mõnd errorit lihvida. Eksami kohta olen kuulnud erinevaid lugusid. Et sõidueksam on suhteliselt lihtsasti läbitav. Näiteks meie tuttav Shea ajas õpetajaga peamiselt juttu ning ühel hetkel, kui eksamiks pidanuks hakkama, arvas liiklusõpetaja, et kärab kah. Tehtud! Samas teisel paaril inimesel jälgiti väga paljusid asju, mille eest kergelt miinuspunkte võib saada. Eksami läbimiseks on vaja saada vähemalt 80 punkti 100-st.
Minule sattus eksamineerijaks üks vanakooli vunts, kelle moto elus on ilmselt: vähe juttu, rohkem tegusid. Enne sõitma asumist kontrollis ta, kas ma tean, kuidas käemärguanded töötavad, kui suunatuled ei tööta. Tegin talle kõik krõnksud läbi, mis teha andis. Siis testisime, kui kiiresti ma käsu peale jala gaasilt pidurile suudan panna. Alles siis algas soojendussõit. Õpetaja uuris, kas ma soovin veel enne eksamit midagi konkreetset harjutada. Ma arvasin, et ma võin vabalt kõike harjutada. Leppisime kokku, et teeme põhilised asjad läbi. Tegimegi - sõitu, pöördeid, reavahetusi, harjutusi. Viimaseid ma väheke pelgasin, sest viimane kord sõidutunnis ämmaboksi tehes panin sujuvalt äärekivisse.
Õpetaja selgitas soojenduse lõpus, kuidas ta eksamil käsklusi annab ja olgugi, et ta oli üsna tõsine vunts, proovis ta mul veidi pinget maha võtta, et: "Näed - siin liikluses on niipalju juhte, kes on juba selle testi läbi teinud - ju siis pole midagi hullu."
Järsku teatas poole sõidu pealt: " Me alustame eksamiga." Kuna kogu sõit võetakse pildis ja helis linti, siis oli aru saada, miks ta nii ametliku olemise võttis, kui test algas. Võttis oma paberid ette ja hakkas jooksvalt vaikides märkmeid tegema. "Enne olid küll sõber, aga nüüd hakkad raudselt iga vea kallal näpuga ajama", jõudsin ma mõelda.
Niipea, kui eksam oli välja kuulutatud, olid mul muidugi käed higised ja pabin sees. Kuigi olin kuulnud, et soojendussõit kulgeb sama teedpidi, mis eksam, siis mina leidsin ennast küll uute mägiste languste ja käänuliste teede pealt, kus kiirus kippus lappama minema ning kogu aeg pidi endale meelde tuletama, et STOP märgi juures ei tohi seisma jäämist simuleerida vaid peab korralikult seisma jääma. Sellega on vahest nii ja naa ju. Nagu minu Eesti sõiduõpetaja mulle kunagi raius: "STOP märgi juures tuleb seisma jääda nii, et sõiduõpetaja jõuab rahulikult autost välja minna." Mina kipun aeg ajalt seisma jääma nii, et õpetaja jõuab küll autost välja minna, aga tal tuleb seda teha hästi kiiresti...
Edasi tegime aaskord linnasõitu ja juba olimegi "kodus" tagasi. Jube kiiresti läks tegelikult. Kujuteldava trummipõrina saatel ootasin õpetaja hinnangut. Enda arvates sooritasin sõidu peaaegu sujuvalt. Harjutused ja ämmaka tegin ka ilma äärekivi rammimata ära. Siin testitakse lisaks ka seda, kuhu suunda rattad tuleb kallakul parkides jätta. Aga sellel on ka omad nüansid, et kas on äärekivi või lohk ja nii edasi ja nii edasi.
Õpetaja: "Sa said läbi".
Mina: "Päriselt?"
"Jah, aga ma soovitan sul ikka ettevaatlikum olla ja rohkem üle õla vaadata." Selgitas juurde, et nii kui eksam algas, hakkasin mina ka kohe hooletusvigu tegema. Ei vaadanud piisavalt üle õla. Kuidas ma küll võisin?! Mäletate - oli ju jutt, et pea tuleb vaat et otsast keerata. Samas ühe vasakpöörde korral olin jälle liiga ettevaatlik - selgus, et vastassuunast otse tulev auto muudkui tuli ja tuli ja tuli...ja mina muudkui ei pööranud samal ajal.
Tulemus sai 86 punkti 100-st. Kui ma eksaminärvi arvele mõned punnid siit panen, siis usun, et võin endaga täitsa rahul olla.
"Mul on käed ikka veel higised", tunnistasin õpetajale autost väljudes. Vunts muigas mulle sõbralikult vastu.
Margus ja Carol-Ann juba ootasid mind ning kuulsin, et Margus läbis eksami 94 punktiga. Äge värk! Tema sõiduõpetaja oli vastupidiselt minu omale soojenduse ajal tükk maad jutukam ning hästi palju selgitanud, mida ta testib ning kuidas kuskil täpselt toimida. Muus osas tundus harjutuste osas eksami käik suhteliselt sarnane olevat (va. kätekrõnksud 😀). Eksami aeg erines aga suuresti, sest Margusele pakkus sõiduõpetaja ka kohe välja, et ta juba soojenduse ajal võib hinnata sooritust. Margus oli talle maininud, et tal on sõidustaazh juba 20 aastat. Soojenduse lõpuks oli 94 punkti koos ning õpetaja arvas, et kui Margusele see tulemus sobib, siis võib eksami lõppenuks lugeda.
Carol-Ann oli taaskord nagu uhke ema, elevil nagu omaenda laste üle.
Edasi suundusime kohe lubasid vormistama. Seda saab teha ootejärjekorras nagu meil. Kohapeal teenindusletis tehti isegi seisupealt silmakontroll ära. Vaatad ühte aparaati sisse ja vuristad tähed ette ja ongi silmakontroll. Sealsamas ruumis teeb ametnik sinust foto ja ongi valmis. Esialgu väljastatakse ajutiseks juhtimisõigust tõendavaks dokumendiks üks lihtlabane A4 paber, kus vajalikud andmed peal. Õige, plastikust juhiluba saadetakse posti teel koju. Kui selle kätte saab, siis läheb meil elu tükk maad lihtsamaks, sest hetkel tuleb passi siiski valdavalt kaasas kanda. Seda eriti, kui minna restorani või kui on soov veini või õlut osta. Siin dokumenti enamasti ikka kontrollitakse ning ID kaarti või praegune eesti juhiluba ei ole alati aksepteeritud. Teisest küljest on passi kaasasvedamine alati selline hõreda tundega, kuna selle kaotamine tekitaks piisava jama.
Mulle hetkel ei ole veel kohale jõudnud, et mul päriselt ka on nüüd USA juhiload. Ulme.
soidueksam