Me teeme vahest Margusega neid päris Ameerikamaa asju. Et kui muidu oleme televiisorist näinud, siis nüüd saab ise kohale minna asja uurima.

Üks selline sündmus oli Monstertruck Jam. See oli Marguse initsiatiiv sinna minna, sest tema oli noorest peast ikkagi mõelnud, et nii tore oleks neid suuri masinaid päriselus vaadata. Mina olin ka võrdlemisi entusiastlik, sest sellistel üritustel näeb alati kohalikke inimesi ja igasugu muud Ameerikamaa värki. Ma vaatlen seda kõike huviga.
Asi toimus Tacomas, mis on meist umbes 50 minuti autosõidu kaugusel. Tacoma Dome on põnev kuppelhoone, kus kogu aeg midagi toimub. Veebruaris tuleb seal näiteks Kiss'i kontsert, kuhu me plaanime minna. Ma lähen jälle vaatlema 😀
Monsterautode show toimus sama pühapäeva õhtul, kui me olime ennast kahe päevaga suusamäel rihmaks tõmmanud ning ilmselt ei oleks viitsinud sõitu ette võtta, kui piletid poleks ostetud olnud. Seega võtsime endid kokku.
Tacomasse jõudes saime kohe aru, et tegu on suure sündmusega sest Tacoma Dome'i juurde suunduv sõidutee venis korralikult. Parklasse paistis pikk inimkett. Kõik ootasid turvaväravate läbimist ja hoonesse pääsemist. Monsterite sõitu näidati kolmel päeva, kaks korda päevas ning käesolev oli siis viimane sellest sarjast. Meid oli juba hoiatatud, et see, mis seal toimub on ikka kõrvale väga vali kuulata ja nii see oli ka, kui esimesed kollid platsile sõitsid. Ma päris täpselt ei teadnudki, mida oodata. Kodutöö oli tegemata, aga kohapeal selgus, et need monsterautod niisama ei ilutse keset platsi vaid võistlevad erinevates kategooriates. Lisaks oli igal masinal oma karakter ja nimi. Esindatud oli zombie, hauakaevaja, Scooby-Doo, miskine metsik pull jne jne ja siis nad seal keerutasid, hüppasid jne täristasid platsil ringi. Lõpuks sõitis enamust neist ennast tükkideks ja kuulutati välja võitja. Ahjaa - õhtu algas nagu kord ja kohus Ameerika hümniga. Ülevad hetked.

Suurte autode puhkepausidel võtsid mõõtu pisemad masinad. Omaette vaatemäng oli ka ühe 4 aastase tegelasega, kellele taheti anda võimalus pisikese rallikaga finishisse jõuda. See pisike totu aga ei saanud aru, kuhu ta üldse roolima pidi. Lõpuks lükati ta lihtsalt toore jõuga üle finishijoone, et asjaga ühelepoole saada. See oli päris meelelahutuslik. Natuke kahju oli ka temast.
Mis puudutab suurt vaatemängu ennast, siis laias laastus oli põnev. Olime ainult õige pisut pettunud. Mul oli ettekujutus, et need suured monstertruckid ikka sõidavad ja hüppavad üle teiste masinate ja asi on kuidagi efektsem. Platsil oli küll paar sedaani, mida nad sümboolselt paar korda rammisid, aga suurt autode lömastamist ei toimunud.
Margus nentis siiski, et ühe auto back-flip oli olnud väga äge ja lisaks sai näha virtuoosset kahel rattal kulgemist, mis kindlasti näitab taset.

Publik oli ka omaette klass. Saal oli rahvast täis, aga mul oli vahepeal tunne, et meie Margusega ainult vaatamegi seda kõike süvendatult. Selleks me ju tulime. Kogu ülejäänd mass lihtsalt vooris ja siblis ringi. Päris täpselt ei saanudki aru, mida nad tegid. Väikeseid lapsi oli ka palju - mis oli iseenesest ootuspärane, kuni sinnamaani, kui hakkasime ikka väga pisikesi imikuid nägema. Arvestades kogu seda müra ja asjaolu, et kõigil pisikestel polnud ka kaitsvaid kõrvaklappe, siis see ei tundunud nagu liiga hea vaatepilt. Lastel lasti ka kõike muud teha, kui showd vaadata. Toolidel ronida ja niisama lollitada. Hoidsin vahepeal hinge kinni, et kas see meie kõrvaloleva pere noorsand nüüd käib üle tribüüniääre või mitte. Vanemad ei näinud probleemi. Ma olen Eestis ka pereüritustel käinud, aga need mulle sedavõrd intensiivsed ei ole tundunud 😀 Kõik oli kuidagi nii võimendatud.
Kuna ma nüüd sattusin vaatlemise tulemuste kommenteerimisega hoogu, siis mainin selle ka ära, et vot see oli nüüd esimene kord, kui ma nägin niipalju ülekaalulisi noori inimesi samas ruumis viibimas. Mulle tulid kohe need rohked diabeediravimite reklaamid meelde, mida televiisorist näitab. Kui ma seni olen ikka kiitnud, et võrdlemisi vähe näeb meie kandis ülekaalulisi inimesi, siis sõida tunnike kodust eemale ja juba ongi epideemiline vaatepilt.

Vaatasime kogu show kenasti ära. Võtja väljakuulutamise ajal voolas inimass juba saalist välja. Värske tšempion pidas veel paari lausega mikrofoni võidukõne, aga tundub, et see enam kedagi ei huvitanud.

Noh, jälle üks Ameerikamaa asi nähtud. Iseenesest tore kogemus omaette, aga samas nentisime, et mitte midagi ei juhtu, kui sellest igaaastast traditsiooni ei tee.

Järgmiseks siis wrestling või? 😂