Ma olen vahest ikka mõelnud, et missugune oleks maailm, kui inimene poleks taibanud muusikat tegema hakata. Selle ettekujutamine ajab mul juhtme samamoodi kokku, kui musta augu või universumi lõpmatuse hoomamine. Õnneks ei pea me sellises hoomamatus maailmas elama ning muusikat on sedavõrd palju, et ei jõuagi ära kuulata.

Seda enam meeldivad mulle need lood ja tegelased, kes on kujundanud popmuusika ja kultuuri ajatelge ning seda enam omakorda hindan ma inimesi, kes oma tegevusega neid elus hoiavad. Üks selline on varalahkunud Microsofti kaasasutaja Paul Allen, kes aastal 2000 pani aluse Experience Music Project nimelisele muuseumile, mille rolliks sai talletada ja jagada popkultuuri, kui sellist. Täna on muuseumi nimi Museum of Pop Culture (lühidalt MoPop). Olen MoPopist ka juba varem kirjutanud. Siis, kui esimest korda Seattle'it väisasin: http://www.matka.space/seattle/
Selles arhitektuuriliselt põnevas hoones on väljapanekuid nii muusika- kui fimiajaloo nimekatest tegelasest. Seal on näiteks väga kihvt Nirvana püsinäitus. Või siis eraldi ruumid Jimi Hendrixi ja Pearl Jam'i nodiga. Aprillis avati Prince'ile pühendatud väljpanek. Lisaks saab oma silmaga näha Freddy Kruegeri, Terminaatori ja muude filmitegelaste "kestasid". Sõltuvalt, mis parasjagu teemaks on. Muuseumis on väljas ka päris ülbe kitarrikogu, mis valdavalt kuulub Paul Alleni perekonna aarete hulka. Seal on näiteks kitarrid, mida on mänginud Eric Clapton, Muddy Waters, Dave Grohl, Kurt Cobain jne jne.

Imeline koht.

Niisiis olen ma lisaks külastamisele jooskvalt MoPopil silma peal hoidnud ning mis siin salata, ka mõelnud, et hirmus tore, oleks ise kuidagi osaleda või panustada. Kui nägin märtsis sostiaalmeedias tulukest teemal popkonverents MoPOP muuseumis, olin kohe elevil. See on mulle! Esmalt kujutasin end osalejana ette, ent kui selgus, et neil on ka vabatahtlikke vaja, siis otsustasin hoopis seda teed minna. Vabatahtlik tegevus on siin väga levinud ning miks mitte siis niisugusel viisil hoopis konverentsile lähendeda. Kuna tegu on siiski kõige ägedama muuseumiga, siis ma lootusi ülisuureks ei ajanud, et ma sinna vabatahtlikke gruppi mahun. Seda enam, et täita tuli miskised soovitajatega vormid, millede jaoks ma oma vanu eesti kolleege kiusasin. Aga ei, üsna kiirelt saabus mulle tänu täis e-kiri küsimusega, et millal ma tulla saan 🙂

Popkonverents toimub aastast 2002. Seekordse konverentsi teema oli "Only you and your ghost will know". Neljale päevale jaotunud konverentsil esines paneeldiskussioonidel ja ümarlaudadel 190 esinejat, kelle publik oli põnevalt maja peale laiali paisatud. Tegu oli nagu hoogtööpäevadega. Teemad, mida ülaltoodud pealkiri hõlmas, olid kahtlemata huvitavad. Surm, lein ja pärandid muusikas, HIVi mõjutused 80ndate popmuusikale, lahkunud muusikud, peidetud sõnumid, punk, stereotüübid, rahutused, immigratsioon jne jne.

Näide esimese päeva kavast. Teemad tunduvad esmalt ehk morbiidsed, aga sisu oli tegelikult väga igapäevane ja popmuusikast punnis.

Andsin ennast vabatahtlikuna üles kolmeks päevaks. Konverentsieelsel tutvumis- ja koolituspäeval selgus, et midagi väga sisulist ei selgunudki. Pigem tutvusime teiste vabatahtlikega, kes olid igati värvikad kujud. Üks tüdruk elevdus minu tausta kuuldes ning teatas, et on Stockholmis õppinud ning tema sealne hea sõbranna olla Paidest pärit. Palun väga. Lisaks kinnitas ta täie tõsidusega, et ta oskab suurepäraselt keeruliste natuuridega toime tulla. OK.

Ja oligi kõik. Tundub, et visatakse külma vette, mõtlesin ma isekeskis. Ülesanded paberil kätte saanuna samas ei tundunud ka midagi keerulist. Olin elevil, sest kui suhteliselt väiksed organisatoorsed tegevused kõrvale jätta, tegelesin ma kirjade järgi peamiselt esinejate kuulamisega.

Lubasin Margusele naljaga, et hoian pere latti kõrgel ning astusin oma uude rolli. Sain igaks päevaks enda hoole alla ühe konverentsiruumi, kus ma paneelide vahel esinejate lauakaardid vahetasin ning moderaatoril ajakavas püsida aitasin. Ülejäänud tunnid täitsid minu kõrvu lood, mida erinevad ajakirjanikud, muusikud, lektorid ja muud muusikafanaatikud ette kandsid. Täitsin püüdlikult iga paneeli kohta ka tagasisidevormi. Kui minu juhendaja Brian mind ühel hetkel vaatama tuli ja küsis, et kuidas on, siis tõdesin talle siiralt, et see on parim vabatahtlik töö üldse. Lihtsalt nii huvitav oli. Enne minu viimast paneeli leppisime kokku, et minuga võib ka edaspidi ühendust võtta, kui ma kuskil abiks saan olla. Tõttöelda oli isegi pisut veider, et mind iga päev selle panuse eest eraldi tänati, sest tegelikult sain mina sealt palju rohkem, kui mulle tundus, et ma endast andma pidin.

Konverentsist endast ma avastasin, et ma pilte ei teinudki. Nii kipub olema, kui eriti elevil olen.

Konverentsi toimumise ajal oli tegelikult käimas ka vabatahtlike nädal. Samal ajal, kui mina oma viimast vahetust tegin, oli Marguski end vabatahtlikuna üles andnud ning toimetas Sail Sand Pointi purjeklubis kasulikku tööd teha. See on seesama purjeklubi, kus me eelmine kevad pisikese paadiga koolitusi võtsime. Hiljem selgus, et ka mina saan neile hirmus kasulik olla, aga sellest juba eraldi jutt 😉