Purjetund Ameerikamaa moodi, OSA II

Uus nädalavahetus ja viimased kaks purjetundi.
Laupäeval tegelesime peamiselt oma halsside ja pautide lihvimisega vastavalt etteantud trajektoorile. Lisaks katsetasime allatuult "liblikat", kus purjed on erinevatel külgedel. Õpetaja ähvardas, et tunni lõpus tuleb vees ka ära käia ning visandas kiired joonised, kuidas see täpselt käima peaks. Õnneks seda siiski sel päeval ei toimunud, kuna tuul oli stabiilne ning ta ei hakanud meie rallimist segama. Las purjetavad. Ühest küljest ma hirmsati tahtsin teada, et mismoodi paat ümber käib. Ehk siis palju ta reaalselt kallutust talub ning kui lihtne või keeruline seda taas püsti saada on. Samas oli laupäeval ilm sutsu jahedam ning mina millegipärast ei suutnud ennast korralikult käima tõmmata. Seega vees möllamine poleks olnud minu esimene valik sellel päeval. Oli rõõm tõdeda, et nii ka läks. Õpetaja Ezra muidugi rõhutas, et homme ja siis ilma naljata tuleb ümber käia.
Pühapäev. Viimane tund. Ilm oli ilus ja soe ning entusiasm ka omal kohal. Olin kohe hommikul meelestatud vees möllama, niiet: Bring it on! 😀
Viimane tund osutus igatipidi põnevamaks kui oodata oskasime.
"Täna teeme võistluse!" teatas Ezra ning seletas lahti, kuidas võistlus aset leiab: kus on stardijoon, millised on stardieelsed signaalid ja võistlustrajektoor. Lisaks saime teada ka põhilised sõidueesõiguse reeglid.
Võistlus! Nii põnev. Jaime arvas kohe, et Margus - meie kõige kogenum merekaru, võiks esimese võistlusraundi kapten olla, siis me ülejäänud kaks (need rohelised) õpime samal ajal. No mis teha - võistlus on võistlus - mis siis, et see on osa koolitusest, adrekas tuleb ikka sisse.
Raund 1. Stardiviled anti nii nagu päris võistlusel. Tegime väiksed mõõtmisringid, saamaks aru, kuidas end ajaliselt starti sättida. Sellega läks hästi - startisime esimesena ning kuna tuuleauke ka ei tekkinud, saime kenalt esimestena ka finishisse, mille peale Jaime arvas, et nüüd on ülejäänud paatkonnal küll korralik pinge peal järgmistena kaptenirollis olla.
Raund 2. Kapten Jaime. Algus taaskord hea, startisime suht paralleelselt ühe teise entusiastliku paatkonnaga. Seda lausa nii paralleelselt, et kulgesime külg külje kõrval paat paati puksides. See oli tegelikult meie endi manööverdamise viga ning tegelikult oli nendel ka eesõigus. See selleks. Me ju alles õpime. Päris võistlusel me selle eest poleks armu saanud. Tegime kärmelt paudi ning lahkusime kuriteopaigalt saades korraliku edumaa. "Räpased võtted, Jaime!", narrisime kaptenit ning kulgesime peale märkide võtmist taaskord esimesena finishisse. "Nüüd oleks küll mage, kui minu ringi ajal võitu koju ei tule" mõtlesin mina omaette.
Raund 3. Kapten Raili. Stardipositsioon taaskord hea. Esimese märgi juures näitas üks teine paatkond konkurentsi ning kuigi oli tunne, et nad suudavad märgi võtta ja eest ära kimada, läks seal miskiseks ukerdamiseks ning jess - saime oma kolmanda finishi taaskord võitjatena. Pinge maas, saime seejärel niisama rahulikult kulgeda, seni kuni kõik lõpetasid.

Raund 4. Mis raund 4!? Me oleme finishist eemal ning kuuleme stardivilet. "Jaa, üks ring on veel", naerab Ezra, nähes meie üllatunud nägusid, samal ajal kui teised juba stardijoone ületanud on. Kähku leegid peale. Kapten taaskord Margus.
Mina: "Ah, no okei - laseme siis kellegil teisel ka võidumaitset tunda saada.....". Margus ja Jaime ühest suust: "EI!" 😀 Good point tegelikult. Kapteni oskuslike teravate sik-sakkidega saime taaskord võidu koju toodud. Võistlemine lõi kogu sellele tunnile täiesti teise maigu ja meie paatkonnale kindlasti ka erakordse hasardi.
Kui kõik olid lõpetanud, andis Ezra märku, et paadid lähemale sõidaks. Nüüd tuleb vees ära käia. Siin on selle asja nimi capsize, ehk siis paat on küllili vees. Meie RS Questid täiesti kummuli ei käi, kuna neil on masti tipus väike ujuk, mis takistab masti sügavale vette vajumast.
"Võidupaat saab au esimesena paat ümber ajada", teatab õpetaja meile naerunäoga. No kui tuleb minna, siis tuleb minna. Sättisin ennast igaks juhuks kõige tagumisse serva, et oleks hea vette käia. Jah - ma saan aru, et tavaolukorras sa ikka ei säti küll, kuidas sa ümber käid, aga no õpisituatsioonis on asjad paindlikumad. Paat ei käinudki nii kergelt küllili, kui ma arvasin. Kord juba vees, olid ülesanded selged. Kaks kangutasid paati tagant sverdist ülesse tagasi ja kolmas ootas sees, millal ennast jõuga paati veeretada ning siis teised peale aidata.

Täitsa tehtav. Proovisime teist korda ka. Sain seekord ise ka sverdile proovida ennast kangutada ja tunde kätte, kui kerge või raske sellest paati tagasi tirida on. Ümberringi kõik teised paatkonnad samamoodi vees kakerdamas.
Igatahes adrekas säilis terve tunni vältel ja nentisime, et väga äge tund oli. Parkisime endid tagasi. Õpetaja tegi viimased kokkuvõtted ja tähelepanekud: "Palun ärge klammerduge ümber minnes paadi külge. Kui tuleb minna, siis tuleb minna." Tundus, et kõik ei soovinud vabatahtlikult vette lennata ning hoidsid endid viimse hetkeni paadi küljes 😀
Kui koolitus on läbitud, siis selleks, et sama paadiga ise sõitma saada, on vaja läbida eksam. See sisaldab kahte pauti, kahte halssi ja ümberkäimist. Lõpus tuleb osata paat tagasi ka parkida. Erinevate tuuletugevuste jaoks on eraldi eksamid, sest erineva tuulega on tingimused on teised ning seega tuleb erinevais olukordades end uuesti tõestada. Ehk siis, vee peale lastakse sind vastavalt nendele oludele, milles sul eksam tehtud on. Seejärel saab soetada endale sealsamas Sail Sand Pointis 200 USDi eest hooajapileti ja purjetamine alaku!
Eksamid on meil veel tegemata. Paadi kohta peab vähemalt ühel inimesel olema eksam tehtud. Eks näis, millal end proovile panema läheme.