Seattle'i keskmes toimus läinud nädalavahetusel kolmepäevane toidufest. Bite of Seattle. Ma olen väga selle poolt, et sööma peab ning seetõttu oleks olnud patt jätta seal käimata 😀
Minu jaoks oli kogu see sündmus nii sisult kui suuruselt palju võimsam, kui ma ehk algselt taipasin arvata. Kogu Seattle Centre ala oli vallutatud toidutelkide ja meelelahutuse poolt. Kolm laivilava, õlleaiad ning silmapiiri taha kulgev tänavatoitu pakkuvate lettide jada. Pluss muud äritsejad ja niisama talendid.

IMG_2708

collage2

Me oleme isekeskis püüdnud enda jaoks lahti mõtestada, et mis siis see Ameerika toit või köök meie jaoks täpsemalt tähendab. Puhtisiklik järeldus on hetkel selline, et kuna siinkandis eksisteerib korralik maailma rahvaste kogunemine, siis see tähendab ka valikute mitmekesisust. Seega siin ei ole ühte ja head ameerika toitu, vaid näiteks on võimalus saada väga head ja ehedat hiina, korea, vietnami ja jaapani kööki. Või mehhiko. Või India. Ehk siis autentsete valikute rohkus on see, mis antud piirkonda iseloomustab ning kui peaksime oma kodumaalt saabunud külalist sööma viima, siis ei pruugi ta ei esimese, ega teise, ega ka kolmanda ringiga üldse burgerit nähagi, sest suure tõenäosusega leiab ta ennast ramenit või dim sum 'i söömas. Või hoopis põll ees suurt krabi lahti kangutamas.
Selline erinevate maade küllus valitses ka käesoleval toidumöllul. Pühapäeva lõunale omaselt oli park inimestest enam-vähem lõhki ning kohati oli väga raske ja aru saada, kust kulgeb järjekord. See selleks. Sõime ja jõime seal meiegi ning ainus asi, mille üle ehk nuriseda on see, et liiga varakult sai kõht täis. Oli ääretult palav ning see pärssis isu. Taustaks tuli laivilavadelt nii Carfunkeli kui Iron Maideni elavaid koopiaid, kui ka energilist linnafunki. Kogu üritus oli kõigile tasuta, mis tähendas, et "sissepääsuraha" sai kulutada hoopis heale ja paremale. Mulle on seni siinsete toidufestide puhul meeldinud ka see, et alkoholi tarbimiseks on erali alad. Sinna pääsevad ligi ainult õiges vanuses inimesed ning oma lahtise õlle- või siidritopsiga keegi rahva sekka uitama ei pääse. Samas saab niinimetatud õlleaias oma IPA't juues rahulikult muud möllu jälgida. Mida ei ole samuti märganud, on alkoholi ületarbinud inimesed. Paljud teevad põneva õllevalikuga tutvust ent kõik jäävad viisakale tarbimistasemele. Ilmselt ka paljuski seetõttu, et arvestatav osa inimestest siiski läheb õhtu lõpuks rooli taha ning 0.08 on see number, millest puhudes üle ei tohi astuda.
No ja mida ameerikalikku me siis sõime? Mahlase veiseliha ja autentse guacamolega nachosid otse mehhiklastelt ning pelmeene otse hiinlastelt 😀

collage-2