Teekond Portlandi II
Saime Klipsan Beach'i majutuse perenaiselt ohtralt soovitusi, kus nende kandis enne Portlandi poole suuna võtmist ringi vaadata. Long Beach nimeline linnake ise oli juba tore vaatamine, aga kuulu järgi on lähedal veel kohti, mille võiks tee peale jätta. Võtsime soovitusi kuulda ja päeva sõit kujunes koos Portlandi jõudmisega selliseks.
Kriban põnevamad avastused siinkohal ka lahti.
Oysterville
Austrid. Kes neid ei armastaks, jah? 😀 Kunagi väga ammu Šotimaal matkates jäi meile tee peale ette üks hästi ehe austriputka, kus me ka kiired austriringid tegime. See oli minu esimene ja mõneks ajaks ka viimane kord, mil ma värsket austrit mekkisin. Ma ei olnud toona üleliia vaimustuses ning siiani olen austrid niiöelda üle lasknud. Siinmail samas olen aina rohkem nende peale mõelnud. Seda seetõttu, et Seattle'is ja selle ümber on päris mitmeid austrifarme ja -baare ning surfates läbi kunagi selle piirkonna must have söögikohti ja spetsialiteete, kuvas sealt välja, et austrid on siin täiesti teema.
Ja kui ilusti neist räägitakse! Ma ise olen oma tarkusega mõelnud, et ideaalis ma sooviksin minna kas otse kuhugi austrifarmi või siis kummikud jalas mõnele rannaäärsele Tide dinnerile, kus saab koos õigete austriinimestega need molluskid oma käega "püüda", lahti koukida ning austrile uus võimalus anda. Targad austriinimesed loomulikult selgitavad nagu sommeljeed juurde, kuidas on õige neid manustada ning millised erinevad maitsenüansid erinevatel austritel on. Ja võib olla siis ma saan austriasjadest paremini sotti. Ma pole veel jõudnud seda ideaalset austri-eri meie jaoks välja otsida, kuid mugavalt ja meeldivalt viis tee meid Oysterville'i. Koht on ise pisike, aga provotseerib külastajaid suurte austrikarpide kuhjadega. Eestlasele mõjub täitsa eksootiliselt. Kui tavaliselt antakse pildil esemetele mõõtkava tikutopsi kõrvutades, siis meie pidime millegi suuremaga seda ettekujutust looma. Näiteks ühe mehe ja ühe rendikaga.
Austrikuhjadest veidi eemal asub lihtsa välimusega Oysterville Sea Farms pood, kust saab nii värsket kui töödeldud austrit kaasa osta. Aga ka koha peal tarbida. Poes valitses täitsa muhe sagimine. See kõik tundus nii õige, et otsustasime just selles kohas austrile uue võimaluse anda. Ostsime mõned oma õiges eheduses ning ühe isendi shotina tomati-mädarõikases kastmes. Algus oli väga ilus. Vaade suurepärane, klaas valget veinigi kõrval, hea seltskond....austrid...Peale esimese alla neelamist sain aru, et Šotimaast saati pole ikka midagi muutunud. Ikka sama kahtlane. Välimus mind ei pahanda, kuid maitsega on keeruline hakkama saada. Aga ei - ma ei anna alla. Teist raundi vist keerutasin suus liiga kaua ringi, misjärel sülitasin väikse põrkega oma austri salvrätikusse. "Ma ei saa seda süüa!" Natuke kogumkst ja uus ring. Lonks veini vahele ja edasi. Andsin võimaluse shotile. Tomatine ja mädarõikane kaste oli superhea - nii võib süüa kyll seda austrit. Miksisin oma järgmise isendi ka ülejäänud kastmega kokku. Täitsa okei, aga kas nii on aus maitset tappa?
Margus arvas peale meie suurt söömingut, et mõnda aega võib täiesti vabalt austrivaba elu elada. Ka tema pole neist ülemäära suures vaimustuses. Minul jäi jätkuvalt kripeldama ports küsimusi. Mis nende fenomen siis on? Miks neist nii ilusasti räägitakse, kui ma neid süüa ei saa? Kus see nauding on, kui sa pead kiirelt alla kugistama? See teema pole veel kindlasti lõppenud. Ühel ilusal päeval ma siiski teen need esimesed ülalmainitud plaanid teoks, harin end läbi praktilise kogemuse ja kui siis ka on sama lugu...siis ma loen teema enda jaoks lõppenuks.
Cape Disappointment Park
Väga hea nimi. Tekitab jälle küsimusi. Peamine küsimus on see, et kas seda paika külastades saab pettumuse osaliseks või mitte? Meie Klipsani ranna perenaine arvas, et sinna peab ikka minema ja rääkis meile nime taustaloo ka ära. Selgus, et tegu oligi aegadetaguse suure pettumusega. Pettumus aastast 1788. Inglise kapten John Meares, tiirutas sealse neeme ümber ning ei suutnud maale sisenemiseks leida lubatud jõesuuet, mida oli kirjeldanud üks selle maaala varasem avastaja. Kapteni pahameel päädiski ülaltoodud nimega.
Tegelikult on see rahvuspargi ala päris ilus ning me ei pidanud sugugi pettuma. Rannikuserv on silmale hea vaadata ning lisaks on pargi aladel erinevad väikesed järved, matkarajad ja kämpimisvõimalused. Üks ebatavaline rand ka, kuhu ookean on rohkelt puitu uhunud. Osad neidst on saanud läbi inimkäe hüttideks, kus päris palju lapsi ka mängis.
Sellel kandil on olnud Long Beach'i poolsaare läänepoolsele osale oluline mõju. Kunagi 1900 paiku süvendati siin kanaleid ja ehitati muulid. See tekitas järgmise 40 aasta jooksul rohke setete kandumise antud rannaalale, mis tähendas, et rannaala tekkis juurde. Inimesed kutsuvad selliselt tekkinud maad geoloogiliseks kingituseks. Ka meie majutuse perenaine rääkis, kuidas tema perekonna maaalad on aja jooksul suuremaks muutunud. Päris nii lihtsalt inimesed tekkinud maad enesele siiski ei saanud. Washingtoni osariik otsustas algselt vaikimisi, et maa kuulub riigile. Inimesed, kellel oli südikust kohtusse pöörduda, võitsid maa endale. Need, kes otsuse vastu kohtus ei võidelnud, maad ei saanud. Üks näide ka, kuidas maakaart on muutunud.
Jake the Gator Man
Alligaatormees oma täies hiilguses. See on lihtsalt nii jabur ja halb, et lihtsalt tuli minna vaatama.
Oma mumifitseeritud olemisega Jake pesitseb ühes turistidest pungil Long Beach'i linna muuseum-poes, mille nimeks on Marsh's Free Museum. See on täis erinevat veidrat ja vähem veidrat kraami. Uunikumid vaatamiseks, muu kraam ostmiseks. Lisaks on seal ohtralt lahtist nätsket kommi ja lademes Jack 'i hurmava näolapiga suveniire.
Veidi selgitust sellele tüübile saab Wikist: https://en.wikipedia.org/wiki/Jake_the_Alligator_Man. Ülemäära palju aega ma tema lahtimõtestamiseks ei ole kulutanud 😀 On, mis on. Jube kahtlane lugu.
Long Beach'i väike linnake ise on oma eheduses üsnagi sümpaatne koht.
Madal ja lihtne.
Saare tunne tuli kogu sealoldud aja jooksul peale küll, kuigi see polegi päris saar vaid on rohkem nagu poolsaare moodi saar 😀
Pikemaks meil sinnakanti mahti polnud jääda, sest meid ootas Portland.