Nii. Jõudsimegi kohale. Tere Seattle'i lennujaam! Lend oli inimlik. Suutsin isegi magada sel korral. Räägin ainsuses, sest Margus magab alati ja igal pool, kus olukord nõuab. Ussa jõudes läbisime taaskord paberite kadalipu. ESTA omadega samas järjekorras siiski, mis oli paistes jalgade jaoks liiga pikk.

Ametnik: "Mis asjus külastate?",
Meie: "Me tulime siia elama".
Ametnik: "Whaaaaaat?" - nii peene häälega, kui üks meesterahvas saab.

Kui keegi lugejaist pole päris algusest kursis, miks ja kui kauaks me siia tulime, siis paari lausega infoks, et Margus tuli siia oma Microsofti tööd tegema ning meie viisa kehtib 3+2+2 aastat. Seda, kui kauaks me tegelikult jääme, näitab aeg. Kodumaale naaseme kindlasti - see on selge.

Kohvrid Avise rendika peale ja edasi uut kodu otsima. Auto raadiost hõiskas meile mõistagi Nirvana "Smells like teen spirit". Aitäh Kurt, ma tõesti väga tänan sooja vastuvõtu eest! 😂
Enne kui "oma elu" peale saame, on ajutiselt meie valduses lumivalge Toyota ja kahetoaline korter, kus kõik vajalik eluspüsimiseks olemas.
Saame siin kaks kuud elada, aga me hakkama aegsasti piirkoda läbi tuuseldama, et aru saada, mis päris kodu jaoks sobiv kant oleks.
Hetkel asume Bellevue's, mis on Seattle'i keskmest umbes poole tunni autosõidu kaugusel.

Screen-Shot-2018-03-08-at-08.46.35

Korter asub kompleksis, kus on ports kortermaju ja igaühes veel avalikud kompleksis elavatele inimestele mõeldud ühisruumid nagu jõusaal, grillterrass, ja mis kõik veel: http://sparcapartments.com. Nn. community alad, mis on USAs kortermajade puhul päris popid.
Juhiste järgi jõudsime kompleksi parklasse, aga olime kohe seal ka juhmide nägudega, sest ühegi liftiga me üles sõita ei saanud ning aru ka ei saanud, mis hetkest meil viltu läks. Kuidas saab olla nii, et parklasse sa saad sisse, isegi õige parkimiskoha leiad üles, aga parklast majja ei saa? Seda enam, et aju on pikast sõidust veidi lühises, siis hakkad juba kõiges kahtlema 😂 Ühe umbkeelse koristaja abiga leidsime tee õigesse hoonesse, kus meie elamine asub. Korter täitsa olemas, aga kuidas siis nagu päriselt sinna saab? 😁 Lõpuks selgus, et meie võtmed, mis olid meile tund varem kätte antud, aktiveerusid alles õigel ajal ja sisuliselt saab nüüd iga ukse ees kiipi lehvitada ja ringi liikuda. Nii lihtne see oligi.

Võtsime esimese õhtu rahulikult vastu koduse kokkamise ja lemmik USA kihiseva Michelle'iga ning üsna pea saabus ka ajavahe-haamer. Uneaeg kell 19:00. See oli parim, mis suutsime välja venitada.

Vaatame mis siis saama hakkab siin Ameerikas.Palju on minult küsinud, et mis sina peale hakkad? Jätkuvalt - pole õrna aimugi, aga see teebki asja huvitavaks. Minu viisa võimaldab mul kolme kuu möödudes tööluba taodelda, mis tähendab, et saan ka kuskil kätt proovida. Põnev!

Siia blogisse hakkame asju üles tähendama, eelõige, et endal emotsioon meeles püsiks, kuid kallid sõbrad ja tuttavad, kui viitsite lugeda, siis proovime neid ülestähendusi teha ka teile informatiivses võtmes. Ja pilte! Kes ei armastaks pilte. Neid ka tuleb. Ausõna. Peab ju saama hea ülevaate, kuidas siis Ameerikamaal elatakse 🇺🇸😁.