Kui esineb tugev Hollandi puudus organismis, siis saab selle suhteliselt kergelt ära lahendada, kui külastada Skagit Valley kevadisi tulbipõlde. Käisime ka aprillis vaatamas. Seda siiski enne õitsengu kõrgpunkti, mis tähendaks korralikke massistseene.

Televiisor hakkas aegsasti tuututama, et nüüd on tulbiaeg kohe kätte jõudmas ning see olevat üks eriline aeg. Meie oleme jätkuvalt uudishimulikud ja midagi ikka kohalike jaoks väga õhus on, siis tuleb minna vaatama. Autotripp! Mina jälle rahul.

Sihtkohaks seekord siis RoozenGaarde nimeline tulbifarm. Hooaeg oli juba jõudsalt alanud, koos parklakorralduste ja avatud suveniiripoega. Korralik turismimagnet! Õnneks suuri masse veel peal ei olnud ning saime piisavalt rahulikult ringi patseerida.
Olime varajased ja tulpide õige õitseng veel 100% plahvatanud ei olnud, kuid ka esimesed põllud olid piisavalt muljetavaldavad. Lisaks saime osa kollastest ja valgetest nartsissiväljadest, mis veel täiesti olemas olid.
RoozenGaarde ei kõla kindlasti ameerikapärase nimena ning kohapeal selguski, et oli kord üks härra Roozen, kes migreerus 40ndate lõpus Hollandist Ameerikasse ning rajas oma suurt unistust järgides farmi, kus täna 800 hektari suurusel maaalal kasvavad tulbid, nartsissid, iirised ja nisu. Tema järeltulijad veavad kogu seda õiteilu tänaseni.

Tegin oma lillede pildistamise isikliku rekordi ning ka Margus (kellele muuseas väga meeldib tulpe kinkida) võttis tulbipõldudest maksimumi.

Skagit maakond on maastikuliselt väga kihvt. Tulbipõlde ümbritsevad vaated mägedele, mis kokku on kahtlemata väga maaliline. Sealsamas tasub kindlasti ka rohkem ringi sõita. Kes teab, mis sulle jälle teepeale võib sattuda… Näiteks see koht, kus saab maailma parimaid kaneelirulle. Seekord olidki otsas. Küll aga pakuti ühe puukooli ja lillepoe hoovis maailma parimaid hot dog’e. Muus osas valitseb lisaks tulbipõldudele Skagit piirkonnas korralik agrikultuuri viljelus. Farmid, põllud, loomad. Avarad ja hunnitud vaated. Hoopis teistmoodi, kui meie igapäevases lopsakate metsatega ümbruses.