Üleameerikalik lotopalavik
Pean selle kohe emotsiooni pealt ära kirjutama.
Ma ei ole suurem asi lotomängija. Viimati mängisin lotot vast vähem kui aasta tagasi Järve Selveri kassas, kui Margusega lihtsalt naljaviskamise pärast miskised kraabitavad mesimummiga piletid ostsime. Muuseas ma võitsin ka! 3 eurot, palun väga. Edasi läks elu nii kiireks, et mul jäigi võit välja võtmata. See näitab mu pühendumust.
Viimasel nädalal muudkui räägiti siinmail mingisugusest hirmus suurest Megamillions loto jackpotis't ning oleksime selle teema peaaegu üle lasknud, kui ühel meie multikultuursel kolme pere õhtusöögil uusmeremaalasest perepea Shea poleks hakanud ajama, et me ikkagi peaksime nüüd ka kollektiivselt osalema. Plaan, mida ma alguses ainult meelelahutusjutuks pidasin, oli selline, et iga leibkond panustab ühise mängu nimel 50 dollariga. Jackpoti - mille me ju ilmselgelt võidame - jagame perede peale kolmeks ja olemegi miljonärid. Lihtne.
Mõne päeva pärast oligi minu üllatuseks kollektiivne plaan rakendunud ja ühispiletid olemas. Shea arvas, et loosimise tarbeks tuleks ka koguneda ning suur võit koos vastu võtta. Leppisime kõik detailid kokku ja jäime suurt õhtut ootama. Vahepeal hakkasin siis lõpuks süvenema, et mis loto ja mis summad ja kuidas see käib. Teema oli juba üleameerikaline meediapomm, sest nii suurt jackpot'i polegi ajalooliselt veel olnud.
Niisiis. Megamillion loto. Jackpot oli paisunud 1.6 miljardi dollari peale. Ma kordan: MILJARDI. Isegi Georg Clooney ei teeni aastas nii palju raha. Võidutõenäosus üks 302 millionist. Ameerikas elab inimesi 370 miljoni ringis, mis värvikalt näitab seda, kui ebatõenäoline see kõik on. Teisest küljest ei saa proovimist pahaks panna - üle terve riigi unistasid inimesed miljonäristaatusest ning üks selline suvaline unistaja ka ju tihtipeale õnnelikuks saab. Ma ei taha viimase lausega propageerida, et raha eest saab õnne osta, ent ma ei hakka ka salgama, et raha abil saab elu natuke lihtsamaks teha. See omakorda tagab teatud rahulolu ning aitab üldisele õnnetundele kaasa.
Kirjutasin hetk tagasi "miljonäristaatus" just seetõttu, et tegelikult terve see 1.6 miljardit sulle täismahus sülle ei kuku. Võitjal on kaks valikut. Võidu saab välja võtta vähendatud ühekordse summana või vormistada endale 30 aasta peale igaaastased väljamaksed. Ühekordne summa oleks siis selle jackpoti puhul suts üle 900 miljoni. Mõlema variandi puhul veel tuleb maksud ka maha arvata.
Loosimise päeval oli televiisoris juba paras komejant käimas. Olla kuulu järgi üks pood, kust tulevad "õnnelikud piletid" ning kuna inimesele on vaja kasvõi väikestki lootust, siis oli sinna poodi moodustunud erakordne piletihuviliste saba. Lisaks võeti rohkelt intervjuusid teemal, mida keegi selle rahaga teeks. Valdavalt olid listis ikka majad ja eralennukid.
Minu lemmik kommentaar tuli "Shark Tank" nimelisest saatest tuntud investorilt Kevin O'Leary'lt, kes teatas, et temal on täpselt null piletit. Kõik ju teavad, et tema kõrge riskiga ettevõtmistesse ei investeeri, viidates 302 millonilisele võidutõenäosusele. Lisaks soovitas ta võitjal enesedistsiplineerimiseks guugeldada pankrotis miljonäre.
Meie kollektiivosalemine muidugi oli selles suhtes vahva, et kogu see lotojant andis hea põhjuse suvalisel argipäeval tähtsalt kokku koguneda ning maistvat toitu-veini nautida. Sekka ohtralt plaane (pigem huumorit), mida rahaga teha ja kuidas üldse rikkana käituda. Tekkis ka veendumus, et kuna miljonär on tihti oma rahaõnnega üksi, siis on meil nii tore koos võita. "See jackpot meie sõprust lõhkuda ei saa", arvas Shea. Mulle meeldiks ka nii uskuda, olenemata rohketest ajaloolistest näidetest ja vanasõnadest, kus raha ja sõprus kindlasti käsikäes ei käi. No need asjad juhtuvad tavaliselt ju kellegi teisega...
Margus oli kõigile piletid välja printinud ning oligi käes hetk mummusid joonistama hakata. Mäng ise lihtne. Kõigepealt peab 5 palli täppi minema ning kui lisapalli ka oled õigesti pannud, siis ongi jackpot koju toodud.
Trummipõrin!
Esmaste kalkulatsioonide põhjal võitsime kollektiivselt 26 dollarit. Ei teagi päris täpselt, mis siis valesti läks...😀
Võidusummat vaadates ja kolmeks jagades, saan ma ideaalselt aru, mida härra O'Leary kehva investeeringu all mõtles, ent tore õhtu ka maksab midagi. Nii et ma olen emotsionaalselt siiski tugevalt kasumis.
Muuseas, jackpot ise läks kuhugi Lõuna Carolinasse. Kes see õnnelik "tõbras" oli, seda veel ei tea. Võib olla ei saagi teadma, sest Carolinas võib võitja soovi korral anonüümseks jääda. Meil siis Washingtoni osariigis on seaduse alusel aga võitja ja võidu andmed avalikud. Kõik saavad teada, kes on rahaboss.
Oli kahtlemata meelelahutuslik kogemus.
PS. Et mis värk nende särkidega on? Hawaiist tuleb taastuda väikeste sammudega...