Sellel aastal otsustasime jõulude ajal Ameerikamaal olla. Puhtpraktilistel põhjustel. Margus oli just oktoobris oma perest enamuse ära näinud ning minu lähetasime advendisaadikuna mõned nädalad enne Eestimaale, et starteegilised inimesed ära näha ja jõulutunne koos sisse saada. Ka lund nägin! See on meil siin Seattle'i kandis suhteliselt defitsiitne nähtus. Mis on igati normaalne, sest valdavalt oleme ilmaga siin plussis.

Ameerikamaa juurde tagasi tulles...Tegelikult oli natuke põnev ka, et kuidas need jõulud mujal maailmas välja näevad. Ma olen seni kõik need aastad jõulude ajal Lõuna-Eestisse koju käinud ja nüüd siis selline kannapööre. Samal ajal kui ma kodumaal jõulutunnet tekitasin ning verivorsti tühimikku täis sõin, tuli meie Ameerikamaa korteri haldajatädilt e-mail teatega, et nüüd algab rõdude kaunistamise võistlus. See oli küll midagi uut. Pole just tavaline nähtus korterit üürides. Auhinnad olid ka. Üürikrediit - ehk kõige kaunim rõdu saab 250 dollarit jaanuari üürist alla. Teine koht 200 ja kolmas 150. Pole paha motivaator. Kogu meie korterite kompleks kuulub ühele vanahärrale, kuid igapäevaselt haldab kõiki asju haldusfirma, kes sõlmib üürilepinguid ja tegeleb jooksvate asjadega. Tuleb välja, et ka selliste natuke lõbusamate asjadega. Meil on siin pisike kontor, kus kogu selle kompleksi eestvedaja Judy igapäevaselt toimetab. Üdini positiivne ja särav daam, kes naerab südamest igasuguse huumori peale. Seega kogu see jõulukaunistuste värk tundus üllatav, ent samas nii loogiline ja vahva.
Meil oli ka oma rõduga juba enne plaan. Tahtsime kindlasti päris kuuske ja kuna meil on ilus suur rõdu, siis otsustasime kohe alguses, et jõulupuu käib rõdule.
Kodumaalt tagasi jõudes sain kohe aru, et põhjamaise minimalismiga pole Ameerikamaal rõdude ilutsemise võistlusel midagi peale hakata, sest siin loeb ikka see, kui palju elektriküünlaid sa suudad ümber erinevate esmete kerida. Taandasin ennast mõtetes sellest võistlusest, kui seda rõdu nägin:

IMG_0950

Üldse olid paljud majad ja tänavad tuledes. Kuna siin on võrdlemisi pimedad jalgteed, siis on kogu see tulede küllus tegelikult väga tervitatav.

Kuusk sellegipoolest rõdule tuli ning tuled külge sai. Saime oma puu Home Depo'st, mis on umbes nagu K-Rauta. Ilusad kohevad puud olid õues ritta seatud ja nii me ühe jõmmu koju ka vedasime. Meie kodu lähedale oli küll filmides nähtud jõulupuuturg üles seatud, kuid sealsed puud tundusid parajad harjavarred. Arvestades Ameerikamaa jõuluküllust, olid need ikka väga nigelad. Meie jõulupuu sai natuke ristseid ka. Ühel päeval oli siin meeletu torm. Korraga oli puu pikali ning alumise naabri rõdu jõuluehete kilde täis. "Tere! Mina olen Raili ja minu jõulupuu ehted lendasid teie rõdule puruks". Kena moodus naabrit esimest korda lõpuks näha.

Rõdu rõduks. Juba kevadel Kirklandi elama kolides kuulsime, et jõulude ajal pidavat Lake Washingtoni peal jõulutuledes paadid seilama ning see kõik olevat hirmus ilus. Unustasin selle vahepeal täitsa ära, kuni ühel õhtul kostus meie korterisse gospelile omane: "Halleluuuuja! Halleluuja!". Vaatepilt rõdult järvele oli päris hunnitu. Paar suuremat üleni tuledes paati ees ja ports pisemaid säraküünlaid nende järel. Kui sul on suur järv üle tee ja jõulupaadisõidu start 8 minuti kaugusel, siis oleks patt jätta see proovimata. Seda enam, et tegu on 70 aastase jõulutraditsiooniga. Oligi tore. Vesi oli peegelsile. Paatide ja kallaste tulesära oli imeline ning jõululaule laulis päris elav koor. Kahe suure põhipaadiga oli liitunud ka ports pisemaid tuledes kaatreid, mis moodustasid kena kolonni. Laevas oli kõik olemas, süüa -juua ning lisaks tatsas ringi jõulutaat, kes polnud kade juttu ajama ja pisematele raamatut ette lugema. Mulle meeldis.

Kuna Shea ja Elmira ja pisike Sebastian ei sõitnud samuti jõuludeks kuhugi ära, siis täitsime nendega üksteise puuduvate perede tühimikke. Esimene kultuuridevaheline erinevus lõi juba sisse, kui olime kokku leppimas ühist jõuluõhtut. Olles lahkelt jõuluõhtuks nende koju palutud, eeldasime, et see "jõuluõhtu" on ju ometigi 24.detsember. "Veidrad eestlased", teatas selle peale uusmeremaalasest Shea. "Jõuluõhtu on ju 25.detsember!" Veidike sõbralikku tögamist ja nii see jõuluõhtu siin 25.ndaks ka jäi. Eeslased on ju nii avatud uutele kogemustele. Otsustasime neid selle peale omakorda eesti rahvusköögiga tänada ja valmistasime neile 22.detsembril eneste juures eelõhtusöögi. Pikalt küpsenud rasvane seapraad, isetehtud maksapasteet ja hapukapsad. Verivorstiga on siin nii, et teatud poodides ja kurikuulsal Pike Place turul on blood sausage täitsa olemas, aga see pole kriitilisele eesti maitsemeelele päris see õige maitsega verivorst. Verd ta sisaldab, aga kruubi asemel on näiteks riis. Ja juba ongi võõras. Maksapasteedi tegemine oli ka sügava küsimärgi all, sest poes värsket maksa naljalt ei leia. Poe pasteedid on siin teistsugused. Küsimise peale suunati meid külmutatud kraami kappidesse ja nii juhtus mitmes poes. Lõpuks andsime alla ja haarasime külmutatud variandi koju kaasa. Toimis õnneks kenasti.
Olin veidi skeptiline, kas uusmeremaa ja iraani külalistekombo eesti jõuluklassikat üldse hindab. Hindab! Maksapasteet osutus tõeliseks hitiks. Seapraadi tõsteti juurde ning hapukapsas läks ka alla. Tubli töö. Selgitasin Elmirale ka piparkookide hingeelu lahti. Talle meeldis. Iraanis ei tehtud neid, kui ta seal üles kasvas.
Piparkoogid olid mul muidugi geoduck'i kujulised.

IMG_0826-1

24.nda detsembri hommik oli erakordselt veider. Kuna jõulude peaproov läks Shea ja Elmiraga igati korda, siis nagu oligi jõulude tunne pealt ära kadunud. Samal ajal, kui me unise peaga hommikust herkuloputru ja kohvi tegime, peeti Eestis suurt jõulupühga. Tegime kohvi kõrvale mõlema perele videosillad ja vaatasime oma silmaga üle, kuidas jõulud Eestis toimusid. Peale seda tabas meid ootamatu "probleem" - mis siis nüüd edasi täha selle päevaga? Tavaliselt on jõulude ajal ajaga suhteliselt tuuga. Jõulusöömingud ja sõidud, kuupäevad ning logistika paika vedamine. Nüüd siis selline jõudeolek keset suurt püha. Imelik. Kuna ilm oli ilus (+12), siis otsustasime minna Seattle'i keskmesse päeva nautima. Tegime kaide juures muheda jalutuskäigu ja võtsime ühes Pike Place'i kalarestos lihtsalt aja maha. Jube veidrad jõulud, nentisime mõlemad.
Õhtul panime endid kabedamalt riidesse, Trad Attacki vinüüli peale ning algas õhtusöök vol2. Jõulud kahele.

25.ndal oli siis jõuluõhtu vol3. perekond Shea ja Elmira juures. Meiega olid ühinenud veel ka kaks ameerikamaa noormeest, kelle pere elab samuti kusagil kaugemal. Küll Ameerikas, aga siiski. Kuna Elmira soovib seda Ameerika asja ikka tõsiselt omandada, siis tegime läbi jõulude musternäidise. Jagasime kinke ja arutasime veidi jõulutavasid. Usakad selgitasid, et jõulupakke ei pea millegagi lunastama. Lihtsalt antakse pakid kätte. Meile tundus see jube imelik, sest alati on olnud ikka miskine pisike luuletuseagoonia kuklas. Kuna me suutsime selle ka välja lobiseda, siis leiti, et noh - loeme siis ikka midagi. Pagan! Lugesin suvalise eestikeelse luuletuse. Tähendus polnud õnneks oluline. Tegelikult toimub Ameerikas pakkide avamine üldse 25nda detsembri hommikul. Jõulutaat käib läbi korstna öösel sipsti ära ja siis hommikul on rõõmu kui palju. Teoreetiliselt.
26.Edasi läks nagu ikka jõulude ajal. Elmira oli valmistanud suurepärase täidetud ahjukana. Kuna iraani köögis on riis olulisel kohal, siis oli ka see esindatud. Riisi sisse käib safran ja või. Sellepärast see riis ongi nii imeline.

Sellised need jõulud olidki.
Ahjaa, sain Judylt siseinfot, et meie jõulukuusk sai ka rõdude iludusvõistlusel 4 häält. Kellegile jättis minimalistlik jõuluklassika ikkagi kustumatu mulje. Ma ei usu, et altnaaber nende seas oli.
Võitis aga seesama tulepundar, kelle pilti ma siin ennist jagasin 😀 Nagu oligi arvata.

Jõulutaat