Sündmuste puudumist ei saa siin kunagi koduspassimiseks ettekäändeks tuua. Kogu aeg toimub kusagil midagi. Eriti suvel. Kas siinsamas Kirklandi keskel, kuhu saab minutitega jalutada või siis mujal linnades ümberringi.
Kirklandis, Marina pargis leidis läinud nädalavahetusel aset Kirkland uncorked veinifestival. Marina park asub kuurortihõnguses Kirklandi keskmes, Lake Washingtoni ääres, kus on suur paadisadam. Kolm päeva kestvale üritusele oli kokku kogunenud arvestatav ports Washingtoni osariigi veinitootjaid ning reede õhtule kohaselt oli park sumisevast rahvast punnis. Festivali peamine eesmärk oli väga lihtne - tutvustada selle piirkonna veine. Otsustasime minna asja uurima (maitsma). Konseptsioon oli väga lihtne. Lunastad endale 25 dollarilise sissepääsu, mille eest saad endale klaasi ja 12 žetooni ning suur veiniralli võib alata. Iga žetooniga saad endale lunastada sutsaka erinevat meelepärast veini. Ja veini tehakse siinmail hästi, see on juba mõnda aega selge. Palava päeva järgselt noolisime ja uurisime pigem siinseid kergemaid valgeid ning mõned head rose'd ka sekka.

vein

Järgmised žetoonid lunastasime välja pühapäevasel Ballard Seafood Festivalil. Ballard on mulle alates esimesest külastusest väga meeldinud. Mõnusalt boheemlaslik koht. Seega kui leidsin üritustekalendrist toidufesti, siis olin kohe müüdud. Jällegi, toidužetoonid ja õlležetoonid - ei mingeid kaardimakseid või sularahapuudumisest tingitud errorit.
Esindatud olid kohalikud õllepruulijad ning tänavatoidulistist leidis lõhet, kammkarpi, austreid, krabi jne jne...ühesõnaga kõike kõige paremat väga lihtsas vormis.

token

kalavest

Ameerikamaal on omad veidrused, aga see žetoonisüsteem on minu arust väga hästi toimiv. Ja kiire. Mulle hetkel ei meenu, kas Eestis on kuskil seda viljeletud, aga lahe oleks kasvõi veini-või õllesabad sellega kiiremini tööle panna.
Ballardis toimus samal ajal ka pühapäevane farmerite turg, mis paiknes kohe festivaliala servas. Leidsime sealt ühe huvitava tüübi. Kui sa parasjagu sparglit ei viitsi osta, siis saad lasta sellest endale hoopis luuletuse teha. Suur luulejata kogub peale teema kätte saamist inspiratsiooni ja toksib vanakooli trükimasinaga midagi kokku. Meil oli just 1 aasta ja 8 kuu (pulma)kuupäev käimas, mistõttu Margus arvas, et on hea põhjus endid lasta laulu sisse panna. Päris galaktiline poeem tuli.

luule

Hakkasime enam-vähem oma otsi kokku tõmbama, kui avastasime, et kohe-kohe algab suurematsorti söömisvõistlus. Mida süüakse, sellest ei saanud aru. Üks vuntsidega vana valmistas võistlusportse ette, aga oli täiesti ebaselge, mida ta sinna alusele jagab. Midagi valget ja ebamäärast ning koguse poolest polnud seda üldsegi väga palju. Rahva seast kutsuti inimesi üles osalema ning kui alles oli jäänud üks vaba koht, siis otsustas Margus, et temagi ühineb selle hullusega. "Welcome to lutefisk eating contest!" Eeee...lutefisk?

Võistlejaile anti lutefiski võistlejasärgid selga ning edasi läks asi nii:

Ma olen ühes oma varasemas Ballardi loos juba maininud, et Ballard on ajalooliselt olnud mõjutatud Skandinaaviamaade kultuurist ning seal on vanadest kaluriaegadest pikalt eksisteerinud norra, rootsi ja taani kogukonnad. Niisiis ei tasu imestada, et miks toimus Ameerikas põhjamaise kõlaga olluse söömise võistlus.
Lutefisk on nimelt libekala, mis on klassikaline kalaroog ülalmainitud riikides. Meetodid, kuidas libekala valmistatakse, ulatuvad napilt viikingiaega.
Margus järgmisesse vooru edasi ei saanud. Pealtnäha väikest kogust libekala oli tegelikult üsna piinarikas süüa. Maitse oli tal peaaegu olematu ent just tekstuur oli see, mis ei tahtnud üldse alla minna. Nagu paks tükiline tapeediliim.
"Ülejäänud kolme võistlusringi poleks küll tahtnud teha", arvas Margus kergendunult peale oma elu esimest kugistamisvõistlust 😀
Võit jäi seekord koju toomata, aga naerukrambid küll. Pluss lutefiskimeeste t-särk, pilt esimese kahe kugistajaga ja üks prii õlležetoon, niiet olime igati plussis.

lute

Elu on seiklus! 😀